Osa 6

Kristjan on ikka nii armas. Aegajalt naeratab oma lumivalget naeratust ja ta silmad! Ma ei saa oma silmi neist lahti. Alati kui ma midagi räägin siis ta vaatab omasilmadega mulle otsa ja naeratab.
Nii ka starbucksis. Võtsime kohvi ja mingeid läägeid saiakesi. Vahet pole, mida ma sööme, joome, peeasi, et Kristjanile meeldib. Oleme just keset väga põnevat juttu homodest, kui järksu heliseb Kristjani mobiil. Hahahahaaa! Vinge helin tal: „See laul on meist, kes on leidnud teineteist..” jee. Proovin mitte naerma hakata.
”Jaaa?” võtab Kristjan vastu. Ma ei kuule mida räägitakse teispool toru, kuid natukese aja pärast vastab Kristjan:
„Istun siin starbucksis. Tuled läbi?” ning natukese aja pärast hüüab ta torru:
”Tsauu!” ning lõpetab kõne. Vaatan talle küsivalt otsa.
”See oli Eleri, mu õde. Tal olevat midagi tähtsat mulle öelda.” Noogutan. Natukese aja pärast tulebki Kristjani õde uksest sisse. Ning surub oma huuled venna laubale. Ta tundub palju vanem olevat kui Kristjan. Lõpuks tüdruk naeratab mulle ja ütleb:
”Tere, olen Elerin.” Noogutan ja sõnan:
”Jonathan.” Siis võtab tüdruk istet ja pöördub Kristjani poole:
” Mul on sulle väga kurb uudis!!” Kristjan kohkub, kuid ei lausu midagi.
”Nimelt, meie ema…Ta….ta on….Ta on SURNUD!!!” karjub tüdruk ning purskab südantlõhestavalt nutma. Ka Kristjani silmadest valguvad pisarad, kuid ta nutab hääletult. Ma ei tea mida teha. Tahaksin neid mõlemat lohutada.
”Millal matused toimuvad?” küsib Kristjan nuuksudes.
”Homme kell kaksteist.” Sõnab tüdruk ning jookseb kohvikust välja.
”Ma ei suuda niikaua oodata, ma pean oma ema nägema!” hüüatab Kristjan ning vaatab mulle otsa. Ta silmadest valgub pisaraid lõpmatult.
”Siis lähme ja vaatame teda.” Sõnan mina.
Kiire sammuga läheme haiglasse.
„Kus on Liisu surnukeha?” nutab Kristjan administraatorile.
”Päris nime peab ikka ütlema ju.” Sosistan Kristjanile, kuid administraator ütleb:
„Palatis 409” Kui siseneme lifti, siis seletab Kristjan, et ta ema töötas haiglas ning kõik hüüdsid teda Liisuks.
Lõpuks jõuamegi palatisse. Kristjan jookseb surnukeha juurde ning nutab ohjeldamatult. Ka minul tulevad pisarad silmist. Näha Kristjanit ehk maailma ilusaimat inimest sedasi nutmas. See on tõesti maailma kurvastavaim vaatepilt. Järsku tuleb Kristjan minujuurde ja langeb mulle kaela: „Vabandust,” sosistab ta ning nuuksub edasi. Noogutan, ma ei taha midagi öelda, sest minul on nii hea, kuid samas ka paha. Järsku teeb Kristjan midagi veel imelikumat. Ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ning suudleb mind. Sada tunnet käib minust läbi. Rõõm,kurbus, soojus, külmus…
Järsku ta katkestab ning ütleb:
„Vabandust.” Ma sõnan:
”Ei, mulle meeldis.”