Osa 10.

Olen väljas kuradi sitt on olla. Mis teeks? Võpatan telefoni helisemise peale.
”Halloo?”
”Hei, Kristjan siin!”
Mu nägu tõmbub naerule:
”Tere Kristjan.”
”Kuule, sa midagi koos teha ei viitsiks vä?!”
”mm, okei. Ma sõidan linna siis.”
Lõpetan kõne ära. Nüüd hakkan vaikselt bussi peatuse poole sammuma. Bussini on aega 15 minutit. Läheks veel poest ka läbi aga need nõmedad maa bussid ei ole üldse täpsed. Nii passingi mingi kümme minutit bussi peatuses ja vahin varbaid kuni tuleb buss.
”Linna paluks,” ütlen ning ulatan bussijuhile 20 krooni.
Vanamees võtab raha vastu ning ulatab mulle pileti. Sammun Bussi taha otsa ning võtan seal istet. Oeh, kuidas ma küll elan üle selle tunni ajalise sõidu, ilma oma ipodita??

Umbes tunni ajapärast olengi linnas. Bussi peatuses on juba särava näoga Kristjan kohal.
”Teree!” hüüab ta ning hüppab mulle sülle.
Teen talle tervituseks põsemusi ning naeratan. Oh sa poiss, kuidas mõnda selline asi pöördesse ajab. Hakkan naerma.
”Tegelikult mul on sulle rõõmu uudiseid,” sõnab Kristjan kelmikalt.
”Noooh?” venitan, rõõmsaid uudiseid mul just vaja olekski.
”Tule, räägin sulle lähemalt kohvikus.”

Kui oleme lõpuks mingis kahtlases kohvikukeses, võtame üsna akna äärse laua.
”Eks ole täna ilus ilm? Sombune, kuid ilus.” Sõnab Kristjan nüüd, ning ta silmitseb äärmise huviga õues olevat ilma.
Mind võlub see. See kuidas ta saab kõike sellise innukusega vaadata! Tema ette võiks panna ka väheke roiskunud puutüki ning ta leiaks sellest oma ilud ja võlud.
Järsku tuleb meie juurde kelner:
”Soovite tellida?”
”Palun mulle üks kohv, ilma suhkruta.” Sõnab Kristjan.
Kelner noogutab ning paneb tellimuse kirja.
”Ja mida teile?” pöördub ta minu juurde.
”Mmm…”teen mõtlevat nägu, mu kõht on tühi, kuna ma pole midagi söönud.
”Ühed friikad paluks.” Ühman lõpuks.
Kelner naeratab ning lahkub laua juurest.
”Kuule, mis sa rääkida tahtsid?” küsin Kristjani käest nüüd, kuna märkan, et ta ei vaata enam ilma vaid otsib uut objekti mida uue innukusega jõllitada.
”Noh, vaata…” Kristjan katkestab jutu, kuna talle tuuakse lauda kohvi. Ta tänab ning asub siis uue hooga jutustama:
”Vaata, kuna mu ema suri ära ja mu isa on värdjas, kellest pole midagi kuulda olnud siis me panime õega oma maja müüki,” ta lonksab kohvi ning laseb siis edasi:
”Me saime maja eest kopsaka summa ning nüüd tahaksin ma endale korteri soetada. Ja ma mõtlesin, et äkki võiksid ka sina sinna kolida?” Kui ta oma jutu lõpetab, läheb ta põskedelt roosakaks ning lonksab jälle kohvi.
”Noo…” venitan ma, kuna ei oska midagi öelda. Tegelikult olen ma mõttesse vajunud, sest arvestades seda, mis ema hommikul korraldas ja arvestades seda, et Kristjaniga oleks meil täielik rahu…
”Noh, mis seal ikka! Eks valime korteri välja.” Saan lõpuks sõnad suust. Kas ma ikka tegin õige otsuse? See kahtlus poeb mu põue alles pärast nõustumist. Kristjan muidugi rõõmustab ning üritab mind kallistada. Üle laua aga ei õnnestu see tal eriti.
Lõpuks tuuakse ka mu friikad lauda.
”Sa oled kuidagi nii mõttesse vajunud…Kui sa ei taha minuga kokku kolida, siis ütle kohe. Ma mõistaks sind täielikult.” Sõnab Kristjan ning vaatab mind. Ta vaatab mind oma perfektsete silmadega. Need on mõistmist täis. Need silmad ei lase mul keelduda.
”Ei, ma tahan sinuga kokku kolida. VÄGA!” naeratan nüüd.
”Siis on tore.” Naeratab ka Kristjan.
Peale kohvikus käiku lähmegi kohe ja ostame mõned ajakirjad, kus on sees mõned korterite/ majade müümiskuulutused. Sirvime neid kõnniteel istudes.
”Vaata seda: „Kolme toaline asub teisel korrusel, tänaval Horsehead. Üür kokkuleppel.” Kas pole vapustav?!”
Imestan pakkumise üle, horsehead on siin ligidal, kesklinnas. Üür kokkuleppel??!?!?!? Kas nad ikka arvestaksid meie maksu võimalustega ka? Alles nüüd jõuab mulle pärale, et üks meist kui mitte me mõlemad peame ka tööle minema ning koolis käima…Raske saab see olema, kuid sõnan siis:
”Tavai, helistame!”
Helistan numbril, mis ajakirjas antud oli.