Okei, alguses tundus korter tänaval Horsehead täielik paradiis, kuid kui kohale jõudsime, märkasin, et see tänav küll eriti lahe polnud. Iga nurga peal passib mingi kole hevionu. Üks näitab isegi fakki meile.
Tunnen, kuidas Kristjan mulle lähemale tõmbub. Märkamatult aga ikkagi tõmbub.
"Kas sa kardad?" küsin rahulolematult.
"Mhh...millal me juba kohale jõuame?" ähmib Kristjan.
Ei oska talle vastata ning ei vastagi. Järsku märkamegi maja, mida pakkuda oli. Siseneme trepikotta.
Trepikojas käib ilge kusehais üle pea.
"Kus urkas me oleme?" küsib Kristjan ning teeb väga vingus nägu.
Ma ei jõua talle vastata, sest juba tulebki korteri omanik meile vastu.
"Tere poisid! Tulge üles!" see on üks hull särav tädi selles seltskonnas. On kohe näha, et tema siin ei ela. Ta on liiga erinev sellest keskonnast, mis siin on. Ta ei käi selle kusehaisu sisse.
Siseneme korterisse. Meid ootab ees täiesti ilus ja puhas korter. Sees lillelõhn,seintel tapeedid, pesumasin isegi olemas.
Jääme Kristjaniga kahekesi magamistuppa.
"See on nii ilus, ma tahan seda!" hüüab Kristjan ning tema sära on tagasi kohal.
"Vaata mis keskonnas see asub?! Kas sa neid hevimehi ei karda?" satun ärevusse. Korter muidugi sees on ilus.
"Kõigil on õigus elada, ei tohi lasta enda hirmudel ennast nii väga hirmutada," sõnab Kristjan ja teeb väga elutarka nägu.
Ma ei suuda vastupanna aga samas ma ei suuda ka siin elada. Siin, kus võib iga nurga peal peksa saada. Kas Kristjan sellest aru ei saa? Vaatan ta poole ja näen, et ta silmitseb erilise innuga vaipa, millel igast värvi lilled peal on.
Ta vist ei mõista veel tõelist elu.
Mu mõtisklusi segab korteriomanik, kes uuesti tuppa siseneb.
"Mis te kokku mõtlesite siis?" pärib ta.
"Me võtame selle!" hüüdis Kristjan ja kepsles vaiba peal nagu väike laps.
Mind alguses küll häiris see, et ta minuga ei arutanud üldse seda aga ma heldisin ta käitumise peale ja noogutasin vaikselt kaasa.
"Kuidas üüriga on ka?" pärisin siis.
Naine vaatas meid sõbralikult ja sõnas:
"Te tundute sõbralikud ja toredad poisid. Ometigi nii noored ka? Ja juba rutt kodust ära? Noh, teeksin teiega siis 4000 krooni kuus."
Mul vajus mõttes karp lahti, aga see oli ka nii ilusa elamise eest õiglane hind.
Kust ma küll kaheksa tonni välja võtan?
Lahkusime kahekesi korterist ja trepikojast. Olime jälle sellel jubedal tänaval. See on mu uus kodutänav.
"Tead, see tänav ei tundugi mu silmis enam nii jube!" hüüdis Kristjan.
Nojah, tema ju ei näinud seda hevikat, kes seal praegu vastu majaseina kusele hakkas...
Wednesday, May 28, 2008
Wednesday, March 19, 2008
Osa 10.
Olen väljas kuradi sitt on olla. Mis teeks? Võpatan telefoni helisemise peale.
”Halloo?”
”Hei, Kristjan siin!”
Mu nägu tõmbub naerule:
”Tere Kristjan.”
”Kuule, sa midagi koos teha ei viitsiks vä?!”
”mm, okei. Ma sõidan linna siis.”
Lõpetan kõne ära. Nüüd hakkan vaikselt bussi peatuse poole sammuma. Bussini on aega 15 minutit. Läheks veel poest ka läbi aga need nõmedad maa bussid ei ole üldse täpsed. Nii passingi mingi kümme minutit bussi peatuses ja vahin varbaid kuni tuleb buss.
”Linna paluks,” ütlen ning ulatan bussijuhile 20 krooni.
Vanamees võtab raha vastu ning ulatab mulle pileti. Sammun Bussi taha otsa ning võtan seal istet. Oeh, kuidas ma küll elan üle selle tunni ajalise sõidu, ilma oma ipodita??
Umbes tunni ajapärast olengi linnas. Bussi peatuses on juba särava näoga Kristjan kohal.
”Teree!” hüüab ta ning hüppab mulle sülle.
Teen talle tervituseks põsemusi ning naeratan. Oh sa poiss, kuidas mõnda selline asi pöördesse ajab. Hakkan naerma.
”Tegelikult mul on sulle rõõmu uudiseid,” sõnab Kristjan kelmikalt.
”Noooh?” venitan, rõõmsaid uudiseid mul just vaja olekski.
”Tule, räägin sulle lähemalt kohvikus.”
Kui oleme lõpuks mingis kahtlases kohvikukeses, võtame üsna akna äärse laua.
”Eks ole täna ilus ilm? Sombune, kuid ilus.” Sõnab Kristjan nüüd, ning ta silmitseb äärmise huviga õues olevat ilma.
Mind võlub see. See kuidas ta saab kõike sellise innukusega vaadata! Tema ette võiks panna ka väheke roiskunud puutüki ning ta leiaks sellest oma ilud ja võlud.
Järsku tuleb meie juurde kelner:
”Soovite tellida?”
”Palun mulle üks kohv, ilma suhkruta.” Sõnab Kristjan.
Kelner noogutab ning paneb tellimuse kirja.
”Ja mida teile?” pöördub ta minu juurde.
”Mmm…”teen mõtlevat nägu, mu kõht on tühi, kuna ma pole midagi söönud.
”Ühed friikad paluks.” Ühman lõpuks.
Kelner naeratab ning lahkub laua juurest.
”Kuule, mis sa rääkida tahtsid?” küsin Kristjani käest nüüd, kuna märkan, et ta ei vaata enam ilma vaid otsib uut objekti mida uue innukusega jõllitada.
”Noh, vaata…” Kristjan katkestab jutu, kuna talle tuuakse lauda kohvi. Ta tänab ning asub siis uue hooga jutustama:
”Vaata, kuna mu ema suri ära ja mu isa on värdjas, kellest pole midagi kuulda olnud siis me panime õega oma maja müüki,” ta lonksab kohvi ning laseb siis edasi:
”Me saime maja eest kopsaka summa ning nüüd tahaksin ma endale korteri soetada. Ja ma mõtlesin, et äkki võiksid ka sina sinna kolida?” Kui ta oma jutu lõpetab, läheb ta põskedelt roosakaks ning lonksab jälle kohvi.
”Noo…” venitan ma, kuna ei oska midagi öelda. Tegelikult olen ma mõttesse vajunud, sest arvestades seda, mis ema hommikul korraldas ja arvestades seda, et Kristjaniga oleks meil täielik rahu…
”Noh, mis seal ikka! Eks valime korteri välja.” Saan lõpuks sõnad suust. Kas ma ikka tegin õige otsuse? See kahtlus poeb mu põue alles pärast nõustumist. Kristjan muidugi rõõmustab ning üritab mind kallistada. Üle laua aga ei õnnestu see tal eriti.
Lõpuks tuuakse ka mu friikad lauda.
”Sa oled kuidagi nii mõttesse vajunud…Kui sa ei taha minuga kokku kolida, siis ütle kohe. Ma mõistaks sind täielikult.” Sõnab Kristjan ning vaatab mind. Ta vaatab mind oma perfektsete silmadega. Need on mõistmist täis. Need silmad ei lase mul keelduda.
”Ei, ma tahan sinuga kokku kolida. VÄGA!” naeratan nüüd.
”Siis on tore.” Naeratab ka Kristjan.
Peale kohvikus käiku lähmegi kohe ja ostame mõned ajakirjad, kus on sees mõned korterite/ majade müümiskuulutused. Sirvime neid kõnniteel istudes.
”Vaata seda: „Kolme toaline asub teisel korrusel, tänaval Horsehead. Üür kokkuleppel.” Kas pole vapustav?!”
Imestan pakkumise üle, horsehead on siin ligidal, kesklinnas. Üür kokkuleppel??!?!?!? Kas nad ikka arvestaksid meie maksu võimalustega ka? Alles nüüd jõuab mulle pärale, et üks meist kui mitte me mõlemad peame ka tööle minema ning koolis käima…Raske saab see olema, kuid sõnan siis:
”Tavai, helistame!”
Helistan numbril, mis ajakirjas antud oli.
”Halloo?”
”Hei, Kristjan siin!”
Mu nägu tõmbub naerule:
”Tere Kristjan.”
”Kuule, sa midagi koos teha ei viitsiks vä?!”
”mm, okei. Ma sõidan linna siis.”
Lõpetan kõne ära. Nüüd hakkan vaikselt bussi peatuse poole sammuma. Bussini on aega 15 minutit. Läheks veel poest ka läbi aga need nõmedad maa bussid ei ole üldse täpsed. Nii passingi mingi kümme minutit bussi peatuses ja vahin varbaid kuni tuleb buss.
”Linna paluks,” ütlen ning ulatan bussijuhile 20 krooni.
Vanamees võtab raha vastu ning ulatab mulle pileti. Sammun Bussi taha otsa ning võtan seal istet. Oeh, kuidas ma küll elan üle selle tunni ajalise sõidu, ilma oma ipodita??
Umbes tunni ajapärast olengi linnas. Bussi peatuses on juba särava näoga Kristjan kohal.
”Teree!” hüüab ta ning hüppab mulle sülle.
Teen talle tervituseks põsemusi ning naeratan. Oh sa poiss, kuidas mõnda selline asi pöördesse ajab. Hakkan naerma.
”Tegelikult mul on sulle rõõmu uudiseid,” sõnab Kristjan kelmikalt.
”Noooh?” venitan, rõõmsaid uudiseid mul just vaja olekski.
”Tule, räägin sulle lähemalt kohvikus.”
Kui oleme lõpuks mingis kahtlases kohvikukeses, võtame üsna akna äärse laua.
”Eks ole täna ilus ilm? Sombune, kuid ilus.” Sõnab Kristjan nüüd, ning ta silmitseb äärmise huviga õues olevat ilma.
Mind võlub see. See kuidas ta saab kõike sellise innukusega vaadata! Tema ette võiks panna ka väheke roiskunud puutüki ning ta leiaks sellest oma ilud ja võlud.
Järsku tuleb meie juurde kelner:
”Soovite tellida?”
”Palun mulle üks kohv, ilma suhkruta.” Sõnab Kristjan.
Kelner noogutab ning paneb tellimuse kirja.
”Ja mida teile?” pöördub ta minu juurde.
”Mmm…”teen mõtlevat nägu, mu kõht on tühi, kuna ma pole midagi söönud.
”Ühed friikad paluks.” Ühman lõpuks.
Kelner naeratab ning lahkub laua juurest.
”Kuule, mis sa rääkida tahtsid?” küsin Kristjani käest nüüd, kuna märkan, et ta ei vaata enam ilma vaid otsib uut objekti mida uue innukusega jõllitada.
”Noh, vaata…” Kristjan katkestab jutu, kuna talle tuuakse lauda kohvi. Ta tänab ning asub siis uue hooga jutustama:
”Vaata, kuna mu ema suri ära ja mu isa on värdjas, kellest pole midagi kuulda olnud siis me panime õega oma maja müüki,” ta lonksab kohvi ning laseb siis edasi:
”Me saime maja eest kopsaka summa ning nüüd tahaksin ma endale korteri soetada. Ja ma mõtlesin, et äkki võiksid ka sina sinna kolida?” Kui ta oma jutu lõpetab, läheb ta põskedelt roosakaks ning lonksab jälle kohvi.
”Noo…” venitan ma, kuna ei oska midagi öelda. Tegelikult olen ma mõttesse vajunud, sest arvestades seda, mis ema hommikul korraldas ja arvestades seda, et Kristjaniga oleks meil täielik rahu…
”Noh, mis seal ikka! Eks valime korteri välja.” Saan lõpuks sõnad suust. Kas ma ikka tegin õige otsuse? See kahtlus poeb mu põue alles pärast nõustumist. Kristjan muidugi rõõmustab ning üritab mind kallistada. Üle laua aga ei õnnestu see tal eriti.
Lõpuks tuuakse ka mu friikad lauda.
”Sa oled kuidagi nii mõttesse vajunud…Kui sa ei taha minuga kokku kolida, siis ütle kohe. Ma mõistaks sind täielikult.” Sõnab Kristjan ning vaatab mind. Ta vaatab mind oma perfektsete silmadega. Need on mõistmist täis. Need silmad ei lase mul keelduda.
”Ei, ma tahan sinuga kokku kolida. VÄGA!” naeratan nüüd.
”Siis on tore.” Naeratab ka Kristjan.
Peale kohvikus käiku lähmegi kohe ja ostame mõned ajakirjad, kus on sees mõned korterite/ majade müümiskuulutused. Sirvime neid kõnniteel istudes.
”Vaata seda: „Kolme toaline asub teisel korrusel, tänaval Horsehead. Üür kokkuleppel.” Kas pole vapustav?!”
Imestan pakkumise üle, horsehead on siin ligidal, kesklinnas. Üür kokkuleppel??!?!?!? Kas nad ikka arvestaksid meie maksu võimalustega ka? Alles nüüd jõuab mulle pärale, et üks meist kui mitte me mõlemad peame ka tööle minema ning koolis käima…Raske saab see olema, kuid sõnan siis:
”Tavai, helistame!”
Helistan numbril, mis ajakirjas antud oli.
Osa 9
Keegi koputab mu õlale päris kõvasti:
”Kas sa saad üles juba!”
Ajan ennast ruttu püsti. Raisk, kui hea uni mul oli. Nüüd on Merian siin. Haigutan suurelt ning siis läheb korraga uni pealt ära. Mulle meenub mis värk ennem öösel käis. Mis kell on?? Mul pole ajast aimugi, hakkan Merianilt juba kella kohta küsima., kui ta ütleb:
”Sa võid nüüd oma koju minna.”
JESS! Kas ma ei peagi sajaks aastaks trellide taha minema???!?
”Kes süüdi oli siis?!” pärin.
”Krissu, see tüdruk.” Sõnab Merian.
Tahaks Krissut vaatama minna aga ei saa ju, ta istub kinni praegu. Ma ei saa ju mingit kahtlust ka tekitada, et ma tunnen teda. Astun jaoskonnast välja. Seal ees seisavad Pete ja Oskar.
„Jou vennas, see läks napilt!” hüüab Oskar ning hakkame kolmekesi kodu poole kõmpima.
”Kuidas Krissu…Ma ei saa aru…” kogelen mina.
”Noh, vaata, ta oli ainuke,kellel mingit valet pähe ei tulnud. Suht naljakas ju, kui arvestada seda, et ta oli viimane keda küsitleti.
”Mis te siis kokku rääkisite??” pärin jälle. Ma olen nii väsinud, diivani peal ei maga ikka üldse hästi.
”Ööm mina olin lihtsalt mööda käija.” Naeris Pete.
”Haha, ja mina nagu päriseltki, olin Pete best.” naeris ka Oskar.
Mu peas keerleb nii palju küsimusi mida ma teada tahaks. Kas ma nende pärimisega neid liigselt ei väsita?? Ah, neil endal on ka sellest suht pohh ju.
”Kuidas te saite teada, et Krissu kinni jäi? Kuhu teie kanepikott jäi?? Miks krissu???” purskan oma küsimused hetkega välja ning jään hingeldades vastust ootama.
„Noh, me nägime Krissut, me ütlesime, et me käisime temaga ühes koolis. Nii nagu päriseltki.” Sõnab Pete.
Oskar, kes oma ehmatusest mu plahvatuse peale üle on saanud, sõnab ka lõpuks:
”Ja kanepi kott on…ööm…kuskil põõsas…pärast lähen otsin üles selle.”
Siis jäävad kõik vait, minu viimasele küsimusele ei vasta keegi. Kas nad ei taha vastata? Või nad unustasid küsimuse ära juba?? Miks on Krissu süüdi?? Mu mõte töötab tuliselt. Järsku karjatan:
”POISID!”
Oskar ja Pete pöörduvad minu poole:
”JAAAAAA?????”
”Kas Krissul polnud tol ööl kui ta seda relva katsus kindaid või midagi käes?”
”öö…Ma küll ei tea.” Kogeleb Oskar.
”Näpujäljed!” hüüab Pete targalt.
Noogutan. Me oleme jõudnud ristmikuni kus me peame lahku minema. Lehvitan poistele ning pööran ära. Kõnnin veel natuke ning lähen siis koju.
Kodus on kõik vaikne. Lähen oma tuppa magama.
Juba teist korda tänase päeva jooksul ärkan äratamise peale. MA VIHKAN SEDA! Ja ma vihkan inimesi, kes mind äratavad. Seekord on tegu mu emaga.
”OH POeG! SA OLED KODUUS!” hüüab ta ning silitab mu kukalt.
”Käi persse!” hüüan talle ning pööran selja.
”Mida?? Kas sa tõesti arvad, et ma ei muretsenud….” Blablabla ema jälle möliseb aga mina ei kuula. Ma tahaks Kristjanit näha. Oh, Kristjan, Kristjan…Helistaks talle?!?!? Vot seda ma teengi. Võpatan järsku ema karje peale:
”SEE ON SINU SÜÜÜ!”
Vaatan teda ruttu. Ta on kurjaks, vihaseks muutunud. Ta lööb mulle kõrvakiilu.
”Sa tõesti arvad,et sa võid minuga sedasi mängida?? Nii ülbe olla??? Mulle aitab!! Kui tahad minu katuse all elada, lähed tööle!! KÕIK! SEE ON SINU SÜÜ!”
mm…mis süüst ta räägib??? Mu põsk tulitab. Okei, see polnud mingi valus või nii aga nõme, et mu ema karjub umbes noh.
Ajan end voodist välja ning hakkan puhtaid riideid otsima.
”Kas sa saad üles juba!”
Ajan ennast ruttu püsti. Raisk, kui hea uni mul oli. Nüüd on Merian siin. Haigutan suurelt ning siis läheb korraga uni pealt ära. Mulle meenub mis värk ennem öösel käis. Mis kell on?? Mul pole ajast aimugi, hakkan Merianilt juba kella kohta küsima., kui ta ütleb:
”Sa võid nüüd oma koju minna.”
JESS! Kas ma ei peagi sajaks aastaks trellide taha minema???!?
”Kes süüdi oli siis?!” pärin.
”Krissu, see tüdruk.” Sõnab Merian.
Tahaks Krissut vaatama minna aga ei saa ju, ta istub kinni praegu. Ma ei saa ju mingit kahtlust ka tekitada, et ma tunnen teda. Astun jaoskonnast välja. Seal ees seisavad Pete ja Oskar.
„Jou vennas, see läks napilt!” hüüab Oskar ning hakkame kolmekesi kodu poole kõmpima.
”Kuidas Krissu…Ma ei saa aru…” kogelen mina.
”Noh, vaata, ta oli ainuke,kellel mingit valet pähe ei tulnud. Suht naljakas ju, kui arvestada seda, et ta oli viimane keda küsitleti.
”Mis te siis kokku rääkisite??” pärin jälle. Ma olen nii väsinud, diivani peal ei maga ikka üldse hästi.
”Ööm mina olin lihtsalt mööda käija.” Naeris Pete.
”Haha, ja mina nagu päriseltki, olin Pete best.” naeris ka Oskar.
Mu peas keerleb nii palju küsimusi mida ma teada tahaks. Kas ma nende pärimisega neid liigselt ei väsita?? Ah, neil endal on ka sellest suht pohh ju.
”Kuidas te saite teada, et Krissu kinni jäi? Kuhu teie kanepikott jäi?? Miks krissu???” purskan oma küsimused hetkega välja ning jään hingeldades vastust ootama.
„Noh, me nägime Krissut, me ütlesime, et me käisime temaga ühes koolis. Nii nagu päriseltki.” Sõnab Pete.
Oskar, kes oma ehmatusest mu plahvatuse peale üle on saanud, sõnab ka lõpuks:
”Ja kanepi kott on…ööm…kuskil põõsas…pärast lähen otsin üles selle.”
Siis jäävad kõik vait, minu viimasele küsimusele ei vasta keegi. Kas nad ei taha vastata? Või nad unustasid küsimuse ära juba?? Miks on Krissu süüdi?? Mu mõte töötab tuliselt. Järsku karjatan:
”POISID!”
Oskar ja Pete pöörduvad minu poole:
”JAAAAAA?????”
”Kas Krissul polnud tol ööl kui ta seda relva katsus kindaid või midagi käes?”
”öö…Ma küll ei tea.” Kogeleb Oskar.
”Näpujäljed!” hüüab Pete targalt.
Noogutan. Me oleme jõudnud ristmikuni kus me peame lahku minema. Lehvitan poistele ning pööran ära. Kõnnin veel natuke ning lähen siis koju.
Kodus on kõik vaikne. Lähen oma tuppa magama.
Juba teist korda tänase päeva jooksul ärkan äratamise peale. MA VIHKAN SEDA! Ja ma vihkan inimesi, kes mind äratavad. Seekord on tegu mu emaga.
”OH POeG! SA OLED KODUUS!” hüüab ta ning silitab mu kukalt.
”Käi persse!” hüüan talle ning pööran selja.
”Mida?? Kas sa tõesti arvad, et ma ei muretsenud….” Blablabla ema jälle möliseb aga mina ei kuula. Ma tahaks Kristjanit näha. Oh, Kristjan, Kristjan…Helistaks talle?!?!? Vot seda ma teengi. Võpatan järsku ema karje peale:
”SEE ON SINU SÜÜÜ!”
Vaatan teda ruttu. Ta on kurjaks, vihaseks muutunud. Ta lööb mulle kõrvakiilu.
”Sa tõesti arvad,et sa võid minuga sedasi mängida?? Nii ülbe olla??? Mulle aitab!! Kui tahad minu katuse all elada, lähed tööle!! KÕIK! SEE ON SINU SÜÜ!”
mm…mis süüst ta räägib??? Mu põsk tulitab. Okei, see polnud mingi valus või nii aga nõme, et mu ema karjub umbes noh.
Ajan end voodist välja ning hakkan puhtaid riideid otsima.
Osa 8
Ma tunnen kuidas ma üle keha värisen. Mu lõug väriseb. Käed värisevad… Väljas on suve kohta jube külm. Hakkan Kaarli maja poole kõndima. Järsku märkan kauguses kolme siluetti. Nad kõik on tuttavad. Kaks poissi ja üks tüdruk. Sammun neile kiirelt lähemale.
„Tsauu!” hüüab mulle tüdruk. Nüüd mul koidab, see on Krissu ja ülejäänud kaks on…Pete ja Oskar. Oskaril ripub kanepi kott üle õla nagu tavaliselt.
”Heeii!” hüüavad ka poisid mulle rõõmsalt. Noogutan neile vastu.
”Oled valmis?” küsib Krissu.
”Mitte kunagi.” Vastan ma ning püüan võimalikult toredatele asjadele mõelda…Kuid mis need oleks?? Kõik toredad asjad ajavad mind praegusel hetkel iiveldama.
”Siis siin on sinu relv.” Sõnab Krissu ning ulatab mulle püstoli. Tõmban ruttu kummikindad kätte ja võtan relva vastu.
Sisenen majja. Ju tüüp magab siis. Või mitte?? Kuulen, et ühe ukse taga mängib vaikselt telekas. Sisenen tuppa, see on köök. Sealt naeratab mulle Oskar:
”Saan ma kuidagi aidata?”
Noogutan ning tulistan. Tunnen kuidas tagasi lükke jõud mu kätesse ja kõhtu lööb, kuid ma suudan sellele vastu olla. Samal ajal langeb Oskar maha.
Järsult kuulen ma politse sireene. Viskan ruttu püstoli Oskari juurde, ning võtan kätte ühe musta nõu ning vaatan väga üllatunult surnukeha.
”KÄED PÜSTI!” karjub politsei ning siseneb ruumi.
Tõstan käed püsti, ühes käes must taldrik ja teises käes pesunuustik. Kuna paistan kahjutu sõnab politsei:
”Okei, võid käed alla lasta, kuid jaoskonda tunnistama tuled ikkagi.”
Panen nuustiku ning taldriku käest ära ning tõttan õue.
Sealt viiakse meid politseiautos jaoskonda. Omavahel rääkimine on keelatud. Nagu ma tahaksingi…
Jaoskonda jõudes viiakse meid eraldi ruumidesse. Ootan mingi viis minutit ning siis astub ruumi kena preili.
”Tere mina olen uurija Merian.” Sõnab ta ning võtab istet.
Ta on väga korrektse välimusega. Tal on peas krunn ja ta kannab ka prille. Seelik on tal natuke üle põlvede.
”Tere.” Vastan talle ning märkan alles siis, et mul on ikka veel kummi kindad käes.
”Okei, räägi mulle nüüd majas toimunust.” Sõnab Merian ning võtab pliiatsi tugevamalt kätte.
”Nooh…” ventian ma. Kas ma valetan või ei??
Kuid alustan uue hooga siis:
”Sain kella seitsme paiku õhtul Oskarilt kõne. Ta ütles, et ma talle appi nõusid pesema läheks, et ta ise ei jõua. Noh, ma siis läksingi paar tundi peale seitset, ehk üheksa. Mina pesin nõusid ja Oskar vaatas jalgpalli. Vahetevahel ta isegi komenteeris seisu ja nii. Järsku kuulsime ukse kääksu ja samme mis toa poole tulid. Järsku läks uks lahti. Oskar küsis veel, et kas ta saab kedagi aidata, kuid siis käis lask ja ta langes maha. Sammud eemaldusid ning siis ma kuulsin juba sireene.” Oh, miks ma pidin valetama, mõtlesin veel viimasel hetkel, kuid nüüd on see juba tehtud.
”Okei.” Sõnas Merian.
”Ma lähen kuulan teiste jutud ka ära ja siis hakkame juhtumit uurima.”
Oh kui tore, mingi sada aastat passida, siin igavas ruumis. Märkan järsku diivanit ning heidan sellele magama.
„Tsauu!” hüüab mulle tüdruk. Nüüd mul koidab, see on Krissu ja ülejäänud kaks on…Pete ja Oskar. Oskaril ripub kanepi kott üle õla nagu tavaliselt.
”Heeii!” hüüavad ka poisid mulle rõõmsalt. Noogutan neile vastu.
”Oled valmis?” küsib Krissu.
”Mitte kunagi.” Vastan ma ning püüan võimalikult toredatele asjadele mõelda…Kuid mis need oleks?? Kõik toredad asjad ajavad mind praegusel hetkel iiveldama.
”Siis siin on sinu relv.” Sõnab Krissu ning ulatab mulle püstoli. Tõmban ruttu kummikindad kätte ja võtan relva vastu.
Sisenen majja. Ju tüüp magab siis. Või mitte?? Kuulen, et ühe ukse taga mängib vaikselt telekas. Sisenen tuppa, see on köök. Sealt naeratab mulle Oskar:
”Saan ma kuidagi aidata?”
Noogutan ning tulistan. Tunnen kuidas tagasi lükke jõud mu kätesse ja kõhtu lööb, kuid ma suudan sellele vastu olla. Samal ajal langeb Oskar maha.
Järsult kuulen ma politse sireene. Viskan ruttu püstoli Oskari juurde, ning võtan kätte ühe musta nõu ning vaatan väga üllatunult surnukeha.
”KÄED PÜSTI!” karjub politsei ning siseneb ruumi.
Tõstan käed püsti, ühes käes must taldrik ja teises käes pesunuustik. Kuna paistan kahjutu sõnab politsei:
”Okei, võid käed alla lasta, kuid jaoskonda tunnistama tuled ikkagi.”
Panen nuustiku ning taldriku käest ära ning tõttan õue.
Sealt viiakse meid politseiautos jaoskonda. Omavahel rääkimine on keelatud. Nagu ma tahaksingi…
Jaoskonda jõudes viiakse meid eraldi ruumidesse. Ootan mingi viis minutit ning siis astub ruumi kena preili.
”Tere mina olen uurija Merian.” Sõnab ta ning võtab istet.
Ta on väga korrektse välimusega. Tal on peas krunn ja ta kannab ka prille. Seelik on tal natuke üle põlvede.
”Tere.” Vastan talle ning märkan alles siis, et mul on ikka veel kummi kindad käes.
”Okei, räägi mulle nüüd majas toimunust.” Sõnab Merian ning võtab pliiatsi tugevamalt kätte.
”Nooh…” ventian ma. Kas ma valetan või ei??
Kuid alustan uue hooga siis:
”Sain kella seitsme paiku õhtul Oskarilt kõne. Ta ütles, et ma talle appi nõusid pesema läheks, et ta ise ei jõua. Noh, ma siis läksingi paar tundi peale seitset, ehk üheksa. Mina pesin nõusid ja Oskar vaatas jalgpalli. Vahetevahel ta isegi komenteeris seisu ja nii. Järsku kuulsime ukse kääksu ja samme mis toa poole tulid. Järsku läks uks lahti. Oskar küsis veel, et kas ta saab kedagi aidata, kuid siis käis lask ja ta langes maha. Sammud eemaldusid ning siis ma kuulsin juba sireene.” Oh, miks ma pidin valetama, mõtlesin veel viimasel hetkel, kuid nüüd on see juba tehtud.
”Okei.” Sõnas Merian.
”Ma lähen kuulan teiste jutud ka ära ja siis hakkame juhtumit uurima.”
Oh kui tore, mingi sada aastat passida, siin igavas ruumis. Märkan järsku diivanit ning heidan sellele magama.
Osa 7.
Ta nutab mu õlal ja mina hoian tema ümbert kinni. See aeg tundub igavikuna. Tundub, et mitte keegi ei saa meid segada. Voodis on ikka veel Liisu laip. Vaatan seda. Kristjan on täiesti oma ema nägu. Nii ilus naine! Võtan Kristjanil kõvemini ümbert kinni.
Järsku sisenevad palatisse arstid ning tõstavad laiba kanderaami peale.
”Kuhu te ta viite??” ärritub Kristjan.
”Rahu, me viime ta ööseks surnukuuri.” Sõnab doktor ning siis viiaksegi raam välja.
”Tule lähme nüüd!” ütlen Kristjanile, sest aeg on lennanud. Jah just nimelt lennanud. Lennanud ära ööse. Tumedasse pimedusse. Tänavad on inimtühjad ning mitte keegi ei näe, kuidas ma hoian Kristjanil ümbert kinni ning me jalutame Tauri maja poole.
Tauri istub diivani peal. Ka temal on muserdatud nägu peas. Ju ta siis teab juba…
„Ma peaksin koju minema…”sõnan peale pikka vaikust.
”Ära täna mine!” hüüab Kristjan. Ka Tauri lisab:
”Sa võid ju hommikul ka ära minna.”
”Ei saa, töö ootab.” Ütlen, ning astun uksest välja.
Väljas on ikka veel see pilkane pimedus. Ainuke valgust andev objekt on kuu. Imelik, et tänavalampe sellel suurel tänaval pole.
Kuid mul pole aega pikalt tänavalampide üle mõelda. Ma pean mõtlema, kuidas tappa. Kust saaks tapariista…Millega üldse tappa? Kas mul on selleks ka julgust??
Nii mõtiskledes möödub pool tundi ning ma jõuan suure maantee äärde. Ajan pöidla püsti, ise samal ajal vaikselt liikudes. Liiklus on väike, vaevalt, et keegi mind peale võtab. Kuidas ma siis oma töö tehtud saan??
Minust vurab mööda auto, vurab teinegi. Kuidas ma küll saaksin inimese tappa ilma märkideta, sõrmejälgedeta…
Järsku peatub minu ees savine Volvo, kus sees istub metal naine, raadiost metal üürgab.
”KUHU TAHAD?” üürgab naine üle metali. Mõtlen, kas ma ikka istun auto peale…Paljud ikka mind peale võtavad?
”Yellowhouse`i,” ütlen lõpuks ning istun autosse. Ma ei tea, kas naine mind kuulis või ei aga ta hakkas edasi kimama. Peale tundi aega metali käes piinlemist vajutab naine raadio kinni, cd sai läbi.
”Muide, mina olen Elis.” Sõnab naine lõpuks.
Noogutan: „Jonathan.”
”Sa näed näost nii lumivalge välja..muide…kas sa kasutad mingit valgendavat puudrit??” küsib Elis nüüd.
”Kui arvestada seda, et ma avastasin täna, et ma olen gei, mu kaaslase ema suri ära ning nüüd ma inimest tapma lähen, siis on täiesti tavaline päev. Ma arvan,et puudrist on mu nägu tõesti selline.” Jutustan peaaegu karjudes.
”Karm!” noogutab Elis ning peatab auto, „Palun Yellowhouse.”
Noogutan.
Kõnnin umbes paar kilti ning siis jõuan koju. Hiilin vaikselt, et ema mind ei märkaks. Ta arvatavasti magab juba. Lähen elutoa akna juurde ning märkan, et ema ei magagi veel. Ta nutab hoopis:
”Mu poeg on kadunud. Tal on narkootikumidega ka probleeme. Kas mina olen tõesti teda nii kasvatanud?? Ta tõmbab kanepit juba sellest ajast saati, kui ta 12 oli. KOHUTAV! Kes talle sellist eeskuju küll andnud on…” ja nii see kestab edasi ja edasi. Peale ema istub toas veel nunn, kes kahtlaselt tugitoolis kiigub ning iga natukese aja tagant sosistab:
”Jumal teda kaitsku ja tema patud talle andeks andku.”
Okei, mida iganes. Hiilin tagauksest väga vaikselt kööki. Rooman neljakäpukil köögi kapini ning võtan sealt ema kummi kindad. Panen juba köögikapi kinni, kuid siis käib kolks. Ruttu jooksen majast välja ning maja juurest minema.
Järsku sisenevad palatisse arstid ning tõstavad laiba kanderaami peale.
”Kuhu te ta viite??” ärritub Kristjan.
”Rahu, me viime ta ööseks surnukuuri.” Sõnab doktor ning siis viiaksegi raam välja.
”Tule lähme nüüd!” ütlen Kristjanile, sest aeg on lennanud. Jah just nimelt lennanud. Lennanud ära ööse. Tumedasse pimedusse. Tänavad on inimtühjad ning mitte keegi ei näe, kuidas ma hoian Kristjanil ümbert kinni ning me jalutame Tauri maja poole.
Tauri istub diivani peal. Ka temal on muserdatud nägu peas. Ju ta siis teab juba…
„Ma peaksin koju minema…”sõnan peale pikka vaikust.
”Ära täna mine!” hüüab Kristjan. Ka Tauri lisab:
”Sa võid ju hommikul ka ära minna.”
”Ei saa, töö ootab.” Ütlen, ning astun uksest välja.
Väljas on ikka veel see pilkane pimedus. Ainuke valgust andev objekt on kuu. Imelik, et tänavalampe sellel suurel tänaval pole.
Kuid mul pole aega pikalt tänavalampide üle mõelda. Ma pean mõtlema, kuidas tappa. Kust saaks tapariista…Millega üldse tappa? Kas mul on selleks ka julgust??
Nii mõtiskledes möödub pool tundi ning ma jõuan suure maantee äärde. Ajan pöidla püsti, ise samal ajal vaikselt liikudes. Liiklus on väike, vaevalt, et keegi mind peale võtab. Kuidas ma siis oma töö tehtud saan??
Minust vurab mööda auto, vurab teinegi. Kuidas ma küll saaksin inimese tappa ilma märkideta, sõrmejälgedeta…
Järsku peatub minu ees savine Volvo, kus sees istub metal naine, raadiost metal üürgab.
”KUHU TAHAD?” üürgab naine üle metali. Mõtlen, kas ma ikka istun auto peale…Paljud ikka mind peale võtavad?
”Yellowhouse`i,” ütlen lõpuks ning istun autosse. Ma ei tea, kas naine mind kuulis või ei aga ta hakkas edasi kimama. Peale tundi aega metali käes piinlemist vajutab naine raadio kinni, cd sai läbi.
”Muide, mina olen Elis.” Sõnab naine lõpuks.
Noogutan: „Jonathan.”
”Sa näed näost nii lumivalge välja..muide…kas sa kasutad mingit valgendavat puudrit??” küsib Elis nüüd.
”Kui arvestada seda, et ma avastasin täna, et ma olen gei, mu kaaslase ema suri ära ning nüüd ma inimest tapma lähen, siis on täiesti tavaline päev. Ma arvan,et puudrist on mu nägu tõesti selline.” Jutustan peaaegu karjudes.
”Karm!” noogutab Elis ning peatab auto, „Palun Yellowhouse.”
Noogutan.
Kõnnin umbes paar kilti ning siis jõuan koju. Hiilin vaikselt, et ema mind ei märkaks. Ta arvatavasti magab juba. Lähen elutoa akna juurde ning märkan, et ema ei magagi veel. Ta nutab hoopis:
”Mu poeg on kadunud. Tal on narkootikumidega ka probleeme. Kas mina olen tõesti teda nii kasvatanud?? Ta tõmbab kanepit juba sellest ajast saati, kui ta 12 oli. KOHUTAV! Kes talle sellist eeskuju küll andnud on…” ja nii see kestab edasi ja edasi. Peale ema istub toas veel nunn, kes kahtlaselt tugitoolis kiigub ning iga natukese aja tagant sosistab:
”Jumal teda kaitsku ja tema patud talle andeks andku.”
Okei, mida iganes. Hiilin tagauksest väga vaikselt kööki. Rooman neljakäpukil köögi kapini ning võtan sealt ema kummi kindad. Panen juba köögikapi kinni, kuid siis käib kolks. Ruttu jooksen majast välja ning maja juurest minema.
Osa 6
Kristjan on ikka nii armas. Aegajalt naeratab oma lumivalget naeratust ja ta silmad! Ma ei saa oma silmi neist lahti. Alati kui ma midagi räägin siis ta vaatab omasilmadega mulle otsa ja naeratab.
Nii ka starbucksis. Võtsime kohvi ja mingeid läägeid saiakesi. Vahet pole, mida ma sööme, joome, peeasi, et Kristjanile meeldib. Oleme just keset väga põnevat juttu homodest, kui järksu heliseb Kristjani mobiil. Hahahahaaa! Vinge helin tal: „See laul on meist, kes on leidnud teineteist..” jee. Proovin mitte naerma hakata.
”Jaaa?” võtab Kristjan vastu. Ma ei kuule mida räägitakse teispool toru, kuid natukese aja pärast vastab Kristjan:
„Istun siin starbucksis. Tuled läbi?” ning natukese aja pärast hüüab ta torru:
”Tsauu!” ning lõpetab kõne. Vaatan talle küsivalt otsa.
”See oli Eleri, mu õde. Tal olevat midagi tähtsat mulle öelda.” Noogutan. Natukese aja pärast tulebki Kristjani õde uksest sisse. Ning surub oma huuled venna laubale. Ta tundub palju vanem olevat kui Kristjan. Lõpuks tüdruk naeratab mulle ja ütleb:
”Tere, olen Elerin.” Noogutan ja sõnan:
”Jonathan.” Siis võtab tüdruk istet ja pöördub Kristjani poole:
” Mul on sulle väga kurb uudis!!” Kristjan kohkub, kuid ei lausu midagi.
”Nimelt, meie ema…Ta….ta on….Ta on SURNUD!!!” karjub tüdruk ning purskab südantlõhestavalt nutma. Ka Kristjani silmadest valguvad pisarad, kuid ta nutab hääletult. Ma ei tea mida teha. Tahaksin neid mõlemat lohutada.
”Millal matused toimuvad?” küsib Kristjan nuuksudes.
”Homme kell kaksteist.” Sõnab tüdruk ning jookseb kohvikust välja.
”Ma ei suuda niikaua oodata, ma pean oma ema nägema!” hüüatab Kristjan ning vaatab mulle otsa. Ta silmadest valgub pisaraid lõpmatult.
”Siis lähme ja vaatame teda.” Sõnan mina.
Kiire sammuga läheme haiglasse.
„Kus on Liisu surnukeha?” nutab Kristjan administraatorile.
”Päris nime peab ikka ütlema ju.” Sosistan Kristjanile, kuid administraator ütleb:
„Palatis 409” Kui siseneme lifti, siis seletab Kristjan, et ta ema töötas haiglas ning kõik hüüdsid teda Liisuks.
Lõpuks jõuamegi palatisse. Kristjan jookseb surnukeha juurde ning nutab ohjeldamatult. Ka minul tulevad pisarad silmist. Näha Kristjanit ehk maailma ilusaimat inimest sedasi nutmas. See on tõesti maailma kurvastavaim vaatepilt. Järsku tuleb Kristjan minujuurde ja langeb mulle kaela: „Vabandust,” sosistab ta ning nuuksub edasi. Noogutan, ma ei taha midagi öelda, sest minul on nii hea, kuid samas ka paha. Järsku teeb Kristjan midagi veel imelikumat. Ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ning suudleb mind. Sada tunnet käib minust läbi. Rõõm,kurbus, soojus, külmus…
Järsku ta katkestab ning ütleb:
„Vabandust.” Ma sõnan:
”Ei, mulle meeldis.”
Nii ka starbucksis. Võtsime kohvi ja mingeid läägeid saiakesi. Vahet pole, mida ma sööme, joome, peeasi, et Kristjanile meeldib. Oleme just keset väga põnevat juttu homodest, kui järksu heliseb Kristjani mobiil. Hahahahaaa! Vinge helin tal: „See laul on meist, kes on leidnud teineteist..” jee. Proovin mitte naerma hakata.
”Jaaa?” võtab Kristjan vastu. Ma ei kuule mida räägitakse teispool toru, kuid natukese aja pärast vastab Kristjan:
„Istun siin starbucksis. Tuled läbi?” ning natukese aja pärast hüüab ta torru:
”Tsauu!” ning lõpetab kõne. Vaatan talle küsivalt otsa.
”See oli Eleri, mu õde. Tal olevat midagi tähtsat mulle öelda.” Noogutan. Natukese aja pärast tulebki Kristjani õde uksest sisse. Ning surub oma huuled venna laubale. Ta tundub palju vanem olevat kui Kristjan. Lõpuks tüdruk naeratab mulle ja ütleb:
”Tere, olen Elerin.” Noogutan ja sõnan:
”Jonathan.” Siis võtab tüdruk istet ja pöördub Kristjani poole:
” Mul on sulle väga kurb uudis!!” Kristjan kohkub, kuid ei lausu midagi.
”Nimelt, meie ema…Ta….ta on….Ta on SURNUD!!!” karjub tüdruk ning purskab südantlõhestavalt nutma. Ka Kristjani silmadest valguvad pisarad, kuid ta nutab hääletult. Ma ei tea mida teha. Tahaksin neid mõlemat lohutada.
”Millal matused toimuvad?” küsib Kristjan nuuksudes.
”Homme kell kaksteist.” Sõnab tüdruk ning jookseb kohvikust välja.
”Ma ei suuda niikaua oodata, ma pean oma ema nägema!” hüüatab Kristjan ning vaatab mulle otsa. Ta silmadest valgub pisaraid lõpmatult.
”Siis lähme ja vaatame teda.” Sõnan mina.
Kiire sammuga läheme haiglasse.
„Kus on Liisu surnukeha?” nutab Kristjan administraatorile.
”Päris nime peab ikka ütlema ju.” Sosistan Kristjanile, kuid administraator ütleb:
„Palatis 409” Kui siseneme lifti, siis seletab Kristjan, et ta ema töötas haiglas ning kõik hüüdsid teda Liisuks.
Lõpuks jõuamegi palatisse. Kristjan jookseb surnukeha juurde ning nutab ohjeldamatult. Ka minul tulevad pisarad silmist. Näha Kristjanit ehk maailma ilusaimat inimest sedasi nutmas. See on tõesti maailma kurvastavaim vaatepilt. Järsku tuleb Kristjan minujuurde ja langeb mulle kaela: „Vabandust,” sosistab ta ning nuuksub edasi. Noogutan, ma ei taha midagi öelda, sest minul on nii hea, kuid samas ka paha. Järsku teeb Kristjan midagi veel imelikumat. Ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ning suudleb mind. Sada tunnet käib minust läbi. Rõõm,kurbus, soojus, külmus…
Järsku ta katkestab ning ütleb:
„Vabandust.” Ma sõnan:
”Ei, mulle meeldis.”
Osa 5
Ega kinos midagi eriti ei juhtugi. Kui välja arvata see, et mina istusin Tauri ja Kristjani vahel ning kui midagi ehmatavat oli siis Kristjan lihtsalt haaras mul käest kinni. Ega ma ei pahanda, saadan hoopis naeratuse talle.
Kui film lõpuks läbi saab ja me saalist välja tuleme, mul juuksed popkorni täis, märkab Kristjan järsku ühte poissi. Ta jookseb tolle juurde ja kallistab. Okeei.
”Tead, käivad jutud, et Kristjan suht gei võinii…Nagu, ära seda käest haaramsit väga tähele pane.” Sosistab Tauri mulle. Tahan juba vastata, kuid Kristjan ja ta sõber siis vist jooksevad meile järgi ja Kristjan ütleb:
”Saage tuttavaks, see on Bill, mu sõber.” Kui see ebameeldiv tutvumine lõpuks läbi saab, märkan, et üks tuttav kuju tuleb ka kinosaalist välja. Kes see on? Nii tuttav tüdruk. Kui lõpuks taipan, et see tüdruk on Krissu on juba liiga hilja. Ta on jooksnud mulle kaela:
„Tere Jonathan!”
”Hehh, tere-tere…” ütlen ning kallistan teda vastu, lootes, et ta siis lahti laseb.
”Mul on vaja sinuga nelja silma all rääkida.” Sosistab Krissu nüüd. No kurat, ma hangin endale ühe silma veel kuhugi…
”Okei, kuulge ega teil pole selle vastu midagi, et ma korra ära pean käima?” küsin tüüpidelt.
Kellegil pole midagi ainult Bill hüüab:
”Aja jah ilusti oma asjad ära.” Haha, nii vaimukas temast. Kui me lõpuks oleme kuskil nurga taga ütleb Krissu:
”Mul on sulle üks tööots.” Kergitan kulme ning lausun:
”Ma ei otsi tööd. Ma käin malevas juba…”alles nüüd meenub, et ma pole kaks hommikut malevas käinud, seega ma ei tea kas see koht mul veel alles on.
”Palju sa seal malevas saad? 3 dollarit? Mul on töö mille eest saab paremini.” Sõnab Krissu.
„Noh, räägi asjast siis.” Sõnan tüdinenult. Tahan tagasi. Kristjani juurde…Billi tapaks ära.
”Sa pead siit maamunalt ühe inimese eemaldama.” Sõnab Krissu.
”Mida?” küsin ja hakkan naerma. Tavai, ütle et see on Bill.
”Noh, mäletad seda Kaarlit?” küsib Krissu ja teeb vihase näo kuna ma naersin.
”Noo?” pärin nüüd. Krissu ulatab mulle oma lipiku:
„Siin on ta adress, kui sa ta ära tapad saad hästi palka.”
”Noo okei.” Ütlen ning näen juba kuidas Krissu minema kiirustab. Lähen tüüpsikute juurde. Tauri küsib:
”No, said asjad aetud?” Noogutan.
”Mis värk seal toimus siis?” pärib Kristjan uudishimulikult.
”Ah ei midagi, mulle pakuti tööd just.” Ütlen väheke hajameelse tooniga, vaatan Kristjanile näkku ning naeratan.
”Mingi gigoloamet väää?” pärib Bill.
”Jaa, olen gigolo kaheksakendkuus. Olen lahe ja omapärane.” Sõnan raevukalt. Kristjanile see vist kohale ei jõua ning ta purskab naerma:
”Sellise gigolo telliksin isegi ma omale.” Eem okei. Tauri moodustab hääletult sõnad:
”Ma ütlesin sulle.” Raputan pead. Lõpuks ütleb Bill:
”Okei, ma tahan nüüd kaubamajja minna ja endale igast stuffi kokku kraapida.”
”Okei, ma ühinen sinuga!” hüüab Tauri ning nad koos hakkavad minema. Mina, kes ei viitsi kunagi rohkem kaubamajas olla, kui mul vaja on ei lähe loogish sinna. Mul pole praegu vaja ju.
”Noh, sa võid minna! Ma praegu lihtsalt ei taha.” Sõnab Kristjan ja naeratab.
”Ega ma ise ka ei taha sinna minna…Lähme parem Starbucksi?” naeratan ka mina.
„JAA!” hüüab Kristjan.
Asume teele. Korraks tunnen ta kätt enda vastas, justkui tahaks ta sellest kinni võtta. Või kujutasin ma seda endale ette?
Kui film lõpuks läbi saab ja me saalist välja tuleme, mul juuksed popkorni täis, märkab Kristjan järsku ühte poissi. Ta jookseb tolle juurde ja kallistab. Okeei.
”Tead, käivad jutud, et Kristjan suht gei võinii…Nagu, ära seda käest haaramsit väga tähele pane.” Sosistab Tauri mulle. Tahan juba vastata, kuid Kristjan ja ta sõber siis vist jooksevad meile järgi ja Kristjan ütleb:
”Saage tuttavaks, see on Bill, mu sõber.” Kui see ebameeldiv tutvumine lõpuks läbi saab, märkan, et üks tuttav kuju tuleb ka kinosaalist välja. Kes see on? Nii tuttav tüdruk. Kui lõpuks taipan, et see tüdruk on Krissu on juba liiga hilja. Ta on jooksnud mulle kaela:
„Tere Jonathan!”
”Hehh, tere-tere…” ütlen ning kallistan teda vastu, lootes, et ta siis lahti laseb.
”Mul on vaja sinuga nelja silma all rääkida.” Sosistab Krissu nüüd. No kurat, ma hangin endale ühe silma veel kuhugi…
”Okei, kuulge ega teil pole selle vastu midagi, et ma korra ära pean käima?” küsin tüüpidelt.
Kellegil pole midagi ainult Bill hüüab:
”Aja jah ilusti oma asjad ära.” Haha, nii vaimukas temast. Kui me lõpuks oleme kuskil nurga taga ütleb Krissu:
”Mul on sulle üks tööots.” Kergitan kulme ning lausun:
”Ma ei otsi tööd. Ma käin malevas juba…”alles nüüd meenub, et ma pole kaks hommikut malevas käinud, seega ma ei tea kas see koht mul veel alles on.
”Palju sa seal malevas saad? 3 dollarit? Mul on töö mille eest saab paremini.” Sõnab Krissu.
„Noh, räägi asjast siis.” Sõnan tüdinenult. Tahan tagasi. Kristjani juurde…Billi tapaks ära.
”Sa pead siit maamunalt ühe inimese eemaldama.” Sõnab Krissu.
”Mida?” küsin ja hakkan naerma. Tavai, ütle et see on Bill.
”Noh, mäletad seda Kaarlit?” küsib Krissu ja teeb vihase näo kuna ma naersin.
”Noo?” pärin nüüd. Krissu ulatab mulle oma lipiku:
„Siin on ta adress, kui sa ta ära tapad saad hästi palka.”
”Noo okei.” Ütlen ning näen juba kuidas Krissu minema kiirustab. Lähen tüüpsikute juurde. Tauri küsib:
”No, said asjad aetud?” Noogutan.
”Mis värk seal toimus siis?” pärib Kristjan uudishimulikult.
”Ah ei midagi, mulle pakuti tööd just.” Ütlen väheke hajameelse tooniga, vaatan Kristjanile näkku ning naeratan.
”Mingi gigoloamet väää?” pärib Bill.
”Jaa, olen gigolo kaheksakendkuus. Olen lahe ja omapärane.” Sõnan raevukalt. Kristjanile see vist kohale ei jõua ning ta purskab naerma:
”Sellise gigolo telliksin isegi ma omale.” Eem okei. Tauri moodustab hääletult sõnad:
”Ma ütlesin sulle.” Raputan pead. Lõpuks ütleb Bill:
”Okei, ma tahan nüüd kaubamajja minna ja endale igast stuffi kokku kraapida.”
”Okei, ma ühinen sinuga!” hüüab Tauri ning nad koos hakkavad minema. Mina, kes ei viitsi kunagi rohkem kaubamajas olla, kui mul vaja on ei lähe loogish sinna. Mul pole praegu vaja ju.
”Noh, sa võid minna! Ma praegu lihtsalt ei taha.” Sõnab Kristjan ja naeratab.
”Ega ma ise ka ei taha sinna minna…Lähme parem Starbucksi?” naeratan ka mina.
„JAA!” hüüab Kristjan.
Asume teele. Korraks tunnen ta kätt enda vastas, justkui tahaks ta sellest kinni võtta. Või kujutasin ma seda endale ette?
Subscribe to:
Posts (Atom)