Okei, alguses tundus korter tänaval Horsehead täielik paradiis, kuid kui kohale jõudsime, märkasin, et see tänav küll eriti lahe polnud. Iga nurga peal passib mingi kole hevionu. Üks näitab isegi fakki meile.
Tunnen, kuidas Kristjan mulle lähemale tõmbub. Märkamatult aga ikkagi tõmbub.
"Kas sa kardad?" küsin rahulolematult.
"Mhh...millal me juba kohale jõuame?" ähmib Kristjan.
Ei oska talle vastata ning ei vastagi. Järsku märkamegi maja, mida pakkuda oli. Siseneme trepikotta.
Trepikojas käib ilge kusehais üle pea.
"Kus urkas me oleme?" küsib Kristjan ning teeb väga vingus nägu.
Ma ei jõua talle vastata, sest juba tulebki korteri omanik meile vastu.
"Tere poisid! Tulge üles!" see on üks hull särav tädi selles seltskonnas. On kohe näha, et tema siin ei ela. Ta on liiga erinev sellest keskonnast, mis siin on. Ta ei käi selle kusehaisu sisse.
Siseneme korterisse. Meid ootab ees täiesti ilus ja puhas korter. Sees lillelõhn,seintel tapeedid, pesumasin isegi olemas.
Jääme Kristjaniga kahekesi magamistuppa.
"See on nii ilus, ma tahan seda!" hüüab Kristjan ning tema sära on tagasi kohal.
"Vaata mis keskonnas see asub?! Kas sa neid hevimehi ei karda?" satun ärevusse. Korter muidugi sees on ilus.
"Kõigil on õigus elada, ei tohi lasta enda hirmudel ennast nii väga hirmutada," sõnab Kristjan ja teeb väga elutarka nägu.
Ma ei suuda vastupanna aga samas ma ei suuda ka siin elada. Siin, kus võib iga nurga peal peksa saada. Kas Kristjan sellest aru ei saa? Vaatan ta poole ja näen, et ta silmitseb erilise innuga vaipa, millel igast värvi lilled peal on.
Ta vist ei mõista veel tõelist elu.
Mu mõtisklusi segab korteriomanik, kes uuesti tuppa siseneb.
"Mis te kokku mõtlesite siis?" pärib ta.
"Me võtame selle!" hüüdis Kristjan ja kepsles vaiba peal nagu väike laps.
Mind alguses küll häiris see, et ta minuga ei arutanud üldse seda aga ma heldisin ta käitumise peale ja noogutasin vaikselt kaasa.
"Kuidas üüriga on ka?" pärisin siis.
Naine vaatas meid sõbralikult ja sõnas:
"Te tundute sõbralikud ja toredad poisid. Ometigi nii noored ka? Ja juba rutt kodust ära? Noh, teeksin teiega siis 4000 krooni kuus."
Mul vajus mõttes karp lahti, aga see oli ka nii ilusa elamise eest õiglane hind.
Kust ma küll kaheksa tonni välja võtan?
Lahkusime kahekesi korterist ja trepikojast. Olime jälle sellel jubedal tänaval. See on mu uus kodutänav.
"Tead, see tänav ei tundugi mu silmis enam nii jube!" hüüdis Kristjan.
Nojah, tema ju ei näinud seda hevikat, kes seal praegu vastu majaseina kusele hakkas...
Wednesday, May 28, 2008
Wednesday, March 19, 2008
Osa 10.
Olen väljas kuradi sitt on olla. Mis teeks? Võpatan telefoni helisemise peale.
”Halloo?”
”Hei, Kristjan siin!”
Mu nägu tõmbub naerule:
”Tere Kristjan.”
”Kuule, sa midagi koos teha ei viitsiks vä?!”
”mm, okei. Ma sõidan linna siis.”
Lõpetan kõne ära. Nüüd hakkan vaikselt bussi peatuse poole sammuma. Bussini on aega 15 minutit. Läheks veel poest ka läbi aga need nõmedad maa bussid ei ole üldse täpsed. Nii passingi mingi kümme minutit bussi peatuses ja vahin varbaid kuni tuleb buss.
”Linna paluks,” ütlen ning ulatan bussijuhile 20 krooni.
Vanamees võtab raha vastu ning ulatab mulle pileti. Sammun Bussi taha otsa ning võtan seal istet. Oeh, kuidas ma küll elan üle selle tunni ajalise sõidu, ilma oma ipodita??
Umbes tunni ajapärast olengi linnas. Bussi peatuses on juba särava näoga Kristjan kohal.
”Teree!” hüüab ta ning hüppab mulle sülle.
Teen talle tervituseks põsemusi ning naeratan. Oh sa poiss, kuidas mõnda selline asi pöördesse ajab. Hakkan naerma.
”Tegelikult mul on sulle rõõmu uudiseid,” sõnab Kristjan kelmikalt.
”Noooh?” venitan, rõõmsaid uudiseid mul just vaja olekski.
”Tule, räägin sulle lähemalt kohvikus.”
Kui oleme lõpuks mingis kahtlases kohvikukeses, võtame üsna akna äärse laua.
”Eks ole täna ilus ilm? Sombune, kuid ilus.” Sõnab Kristjan nüüd, ning ta silmitseb äärmise huviga õues olevat ilma.
Mind võlub see. See kuidas ta saab kõike sellise innukusega vaadata! Tema ette võiks panna ka väheke roiskunud puutüki ning ta leiaks sellest oma ilud ja võlud.
Järsku tuleb meie juurde kelner:
”Soovite tellida?”
”Palun mulle üks kohv, ilma suhkruta.” Sõnab Kristjan.
Kelner noogutab ning paneb tellimuse kirja.
”Ja mida teile?” pöördub ta minu juurde.
”Mmm…”teen mõtlevat nägu, mu kõht on tühi, kuna ma pole midagi söönud.
”Ühed friikad paluks.” Ühman lõpuks.
Kelner naeratab ning lahkub laua juurest.
”Kuule, mis sa rääkida tahtsid?” küsin Kristjani käest nüüd, kuna märkan, et ta ei vaata enam ilma vaid otsib uut objekti mida uue innukusega jõllitada.
”Noh, vaata…” Kristjan katkestab jutu, kuna talle tuuakse lauda kohvi. Ta tänab ning asub siis uue hooga jutustama:
”Vaata, kuna mu ema suri ära ja mu isa on värdjas, kellest pole midagi kuulda olnud siis me panime õega oma maja müüki,” ta lonksab kohvi ning laseb siis edasi:
”Me saime maja eest kopsaka summa ning nüüd tahaksin ma endale korteri soetada. Ja ma mõtlesin, et äkki võiksid ka sina sinna kolida?” Kui ta oma jutu lõpetab, läheb ta põskedelt roosakaks ning lonksab jälle kohvi.
”Noo…” venitan ma, kuna ei oska midagi öelda. Tegelikult olen ma mõttesse vajunud, sest arvestades seda, mis ema hommikul korraldas ja arvestades seda, et Kristjaniga oleks meil täielik rahu…
”Noh, mis seal ikka! Eks valime korteri välja.” Saan lõpuks sõnad suust. Kas ma ikka tegin õige otsuse? See kahtlus poeb mu põue alles pärast nõustumist. Kristjan muidugi rõõmustab ning üritab mind kallistada. Üle laua aga ei õnnestu see tal eriti.
Lõpuks tuuakse ka mu friikad lauda.
”Sa oled kuidagi nii mõttesse vajunud…Kui sa ei taha minuga kokku kolida, siis ütle kohe. Ma mõistaks sind täielikult.” Sõnab Kristjan ning vaatab mind. Ta vaatab mind oma perfektsete silmadega. Need on mõistmist täis. Need silmad ei lase mul keelduda.
”Ei, ma tahan sinuga kokku kolida. VÄGA!” naeratan nüüd.
”Siis on tore.” Naeratab ka Kristjan.
Peale kohvikus käiku lähmegi kohe ja ostame mõned ajakirjad, kus on sees mõned korterite/ majade müümiskuulutused. Sirvime neid kõnniteel istudes.
”Vaata seda: „Kolme toaline asub teisel korrusel, tänaval Horsehead. Üür kokkuleppel.” Kas pole vapustav?!”
Imestan pakkumise üle, horsehead on siin ligidal, kesklinnas. Üür kokkuleppel??!?!?!? Kas nad ikka arvestaksid meie maksu võimalustega ka? Alles nüüd jõuab mulle pärale, et üks meist kui mitte me mõlemad peame ka tööle minema ning koolis käima…Raske saab see olema, kuid sõnan siis:
”Tavai, helistame!”
Helistan numbril, mis ajakirjas antud oli.
”Halloo?”
”Hei, Kristjan siin!”
Mu nägu tõmbub naerule:
”Tere Kristjan.”
”Kuule, sa midagi koos teha ei viitsiks vä?!”
”mm, okei. Ma sõidan linna siis.”
Lõpetan kõne ära. Nüüd hakkan vaikselt bussi peatuse poole sammuma. Bussini on aega 15 minutit. Läheks veel poest ka läbi aga need nõmedad maa bussid ei ole üldse täpsed. Nii passingi mingi kümme minutit bussi peatuses ja vahin varbaid kuni tuleb buss.
”Linna paluks,” ütlen ning ulatan bussijuhile 20 krooni.
Vanamees võtab raha vastu ning ulatab mulle pileti. Sammun Bussi taha otsa ning võtan seal istet. Oeh, kuidas ma küll elan üle selle tunni ajalise sõidu, ilma oma ipodita??
Umbes tunni ajapärast olengi linnas. Bussi peatuses on juba särava näoga Kristjan kohal.
”Teree!” hüüab ta ning hüppab mulle sülle.
Teen talle tervituseks põsemusi ning naeratan. Oh sa poiss, kuidas mõnda selline asi pöördesse ajab. Hakkan naerma.
”Tegelikult mul on sulle rõõmu uudiseid,” sõnab Kristjan kelmikalt.
”Noooh?” venitan, rõõmsaid uudiseid mul just vaja olekski.
”Tule, räägin sulle lähemalt kohvikus.”
Kui oleme lõpuks mingis kahtlases kohvikukeses, võtame üsna akna äärse laua.
”Eks ole täna ilus ilm? Sombune, kuid ilus.” Sõnab Kristjan nüüd, ning ta silmitseb äärmise huviga õues olevat ilma.
Mind võlub see. See kuidas ta saab kõike sellise innukusega vaadata! Tema ette võiks panna ka väheke roiskunud puutüki ning ta leiaks sellest oma ilud ja võlud.
Järsku tuleb meie juurde kelner:
”Soovite tellida?”
”Palun mulle üks kohv, ilma suhkruta.” Sõnab Kristjan.
Kelner noogutab ning paneb tellimuse kirja.
”Ja mida teile?” pöördub ta minu juurde.
”Mmm…”teen mõtlevat nägu, mu kõht on tühi, kuna ma pole midagi söönud.
”Ühed friikad paluks.” Ühman lõpuks.
Kelner naeratab ning lahkub laua juurest.
”Kuule, mis sa rääkida tahtsid?” küsin Kristjani käest nüüd, kuna märkan, et ta ei vaata enam ilma vaid otsib uut objekti mida uue innukusega jõllitada.
”Noh, vaata…” Kristjan katkestab jutu, kuna talle tuuakse lauda kohvi. Ta tänab ning asub siis uue hooga jutustama:
”Vaata, kuna mu ema suri ära ja mu isa on värdjas, kellest pole midagi kuulda olnud siis me panime õega oma maja müüki,” ta lonksab kohvi ning laseb siis edasi:
”Me saime maja eest kopsaka summa ning nüüd tahaksin ma endale korteri soetada. Ja ma mõtlesin, et äkki võiksid ka sina sinna kolida?” Kui ta oma jutu lõpetab, läheb ta põskedelt roosakaks ning lonksab jälle kohvi.
”Noo…” venitan ma, kuna ei oska midagi öelda. Tegelikult olen ma mõttesse vajunud, sest arvestades seda, mis ema hommikul korraldas ja arvestades seda, et Kristjaniga oleks meil täielik rahu…
”Noh, mis seal ikka! Eks valime korteri välja.” Saan lõpuks sõnad suust. Kas ma ikka tegin õige otsuse? See kahtlus poeb mu põue alles pärast nõustumist. Kristjan muidugi rõõmustab ning üritab mind kallistada. Üle laua aga ei õnnestu see tal eriti.
Lõpuks tuuakse ka mu friikad lauda.
”Sa oled kuidagi nii mõttesse vajunud…Kui sa ei taha minuga kokku kolida, siis ütle kohe. Ma mõistaks sind täielikult.” Sõnab Kristjan ning vaatab mind. Ta vaatab mind oma perfektsete silmadega. Need on mõistmist täis. Need silmad ei lase mul keelduda.
”Ei, ma tahan sinuga kokku kolida. VÄGA!” naeratan nüüd.
”Siis on tore.” Naeratab ka Kristjan.
Peale kohvikus käiku lähmegi kohe ja ostame mõned ajakirjad, kus on sees mõned korterite/ majade müümiskuulutused. Sirvime neid kõnniteel istudes.
”Vaata seda: „Kolme toaline asub teisel korrusel, tänaval Horsehead. Üür kokkuleppel.” Kas pole vapustav?!”
Imestan pakkumise üle, horsehead on siin ligidal, kesklinnas. Üür kokkuleppel??!?!?!? Kas nad ikka arvestaksid meie maksu võimalustega ka? Alles nüüd jõuab mulle pärale, et üks meist kui mitte me mõlemad peame ka tööle minema ning koolis käima…Raske saab see olema, kuid sõnan siis:
”Tavai, helistame!”
Helistan numbril, mis ajakirjas antud oli.
Osa 9
Keegi koputab mu õlale päris kõvasti:
”Kas sa saad üles juba!”
Ajan ennast ruttu püsti. Raisk, kui hea uni mul oli. Nüüd on Merian siin. Haigutan suurelt ning siis läheb korraga uni pealt ära. Mulle meenub mis värk ennem öösel käis. Mis kell on?? Mul pole ajast aimugi, hakkan Merianilt juba kella kohta küsima., kui ta ütleb:
”Sa võid nüüd oma koju minna.”
JESS! Kas ma ei peagi sajaks aastaks trellide taha minema???!?
”Kes süüdi oli siis?!” pärin.
”Krissu, see tüdruk.” Sõnab Merian.
Tahaks Krissut vaatama minna aga ei saa ju, ta istub kinni praegu. Ma ei saa ju mingit kahtlust ka tekitada, et ma tunnen teda. Astun jaoskonnast välja. Seal ees seisavad Pete ja Oskar.
„Jou vennas, see läks napilt!” hüüab Oskar ning hakkame kolmekesi kodu poole kõmpima.
”Kuidas Krissu…Ma ei saa aru…” kogelen mina.
”Noh, vaata, ta oli ainuke,kellel mingit valet pähe ei tulnud. Suht naljakas ju, kui arvestada seda, et ta oli viimane keda küsitleti.
”Mis te siis kokku rääkisite??” pärin jälle. Ma olen nii väsinud, diivani peal ei maga ikka üldse hästi.
”Ööm mina olin lihtsalt mööda käija.” Naeris Pete.
”Haha, ja mina nagu päriseltki, olin Pete best.” naeris ka Oskar.
Mu peas keerleb nii palju küsimusi mida ma teada tahaks. Kas ma nende pärimisega neid liigselt ei väsita?? Ah, neil endal on ka sellest suht pohh ju.
”Kuidas te saite teada, et Krissu kinni jäi? Kuhu teie kanepikott jäi?? Miks krissu???” purskan oma küsimused hetkega välja ning jään hingeldades vastust ootama.
„Noh, me nägime Krissut, me ütlesime, et me käisime temaga ühes koolis. Nii nagu päriseltki.” Sõnab Pete.
Oskar, kes oma ehmatusest mu plahvatuse peale üle on saanud, sõnab ka lõpuks:
”Ja kanepi kott on…ööm…kuskil põõsas…pärast lähen otsin üles selle.”
Siis jäävad kõik vait, minu viimasele küsimusele ei vasta keegi. Kas nad ei taha vastata? Või nad unustasid küsimuse ära juba?? Miks on Krissu süüdi?? Mu mõte töötab tuliselt. Järsku karjatan:
”POISID!”
Oskar ja Pete pöörduvad minu poole:
”JAAAAAA?????”
”Kas Krissul polnud tol ööl kui ta seda relva katsus kindaid või midagi käes?”
”öö…Ma küll ei tea.” Kogeleb Oskar.
”Näpujäljed!” hüüab Pete targalt.
Noogutan. Me oleme jõudnud ristmikuni kus me peame lahku minema. Lehvitan poistele ning pööran ära. Kõnnin veel natuke ning lähen siis koju.
Kodus on kõik vaikne. Lähen oma tuppa magama.
Juba teist korda tänase päeva jooksul ärkan äratamise peale. MA VIHKAN SEDA! Ja ma vihkan inimesi, kes mind äratavad. Seekord on tegu mu emaga.
”OH POeG! SA OLED KODUUS!” hüüab ta ning silitab mu kukalt.
”Käi persse!” hüüan talle ning pööran selja.
”Mida?? Kas sa tõesti arvad, et ma ei muretsenud….” Blablabla ema jälle möliseb aga mina ei kuula. Ma tahaks Kristjanit näha. Oh, Kristjan, Kristjan…Helistaks talle?!?!? Vot seda ma teengi. Võpatan järsku ema karje peale:
”SEE ON SINU SÜÜÜ!”
Vaatan teda ruttu. Ta on kurjaks, vihaseks muutunud. Ta lööb mulle kõrvakiilu.
”Sa tõesti arvad,et sa võid minuga sedasi mängida?? Nii ülbe olla??? Mulle aitab!! Kui tahad minu katuse all elada, lähed tööle!! KÕIK! SEE ON SINU SÜÜ!”
mm…mis süüst ta räägib??? Mu põsk tulitab. Okei, see polnud mingi valus või nii aga nõme, et mu ema karjub umbes noh.
Ajan end voodist välja ning hakkan puhtaid riideid otsima.
”Kas sa saad üles juba!”
Ajan ennast ruttu püsti. Raisk, kui hea uni mul oli. Nüüd on Merian siin. Haigutan suurelt ning siis läheb korraga uni pealt ära. Mulle meenub mis värk ennem öösel käis. Mis kell on?? Mul pole ajast aimugi, hakkan Merianilt juba kella kohta küsima., kui ta ütleb:
”Sa võid nüüd oma koju minna.”
JESS! Kas ma ei peagi sajaks aastaks trellide taha minema???!?
”Kes süüdi oli siis?!” pärin.
”Krissu, see tüdruk.” Sõnab Merian.
Tahaks Krissut vaatama minna aga ei saa ju, ta istub kinni praegu. Ma ei saa ju mingit kahtlust ka tekitada, et ma tunnen teda. Astun jaoskonnast välja. Seal ees seisavad Pete ja Oskar.
„Jou vennas, see läks napilt!” hüüab Oskar ning hakkame kolmekesi kodu poole kõmpima.
”Kuidas Krissu…Ma ei saa aru…” kogelen mina.
”Noh, vaata, ta oli ainuke,kellel mingit valet pähe ei tulnud. Suht naljakas ju, kui arvestada seda, et ta oli viimane keda küsitleti.
”Mis te siis kokku rääkisite??” pärin jälle. Ma olen nii väsinud, diivani peal ei maga ikka üldse hästi.
”Ööm mina olin lihtsalt mööda käija.” Naeris Pete.
”Haha, ja mina nagu päriseltki, olin Pete best.” naeris ka Oskar.
Mu peas keerleb nii palju küsimusi mida ma teada tahaks. Kas ma nende pärimisega neid liigselt ei väsita?? Ah, neil endal on ka sellest suht pohh ju.
”Kuidas te saite teada, et Krissu kinni jäi? Kuhu teie kanepikott jäi?? Miks krissu???” purskan oma küsimused hetkega välja ning jään hingeldades vastust ootama.
„Noh, me nägime Krissut, me ütlesime, et me käisime temaga ühes koolis. Nii nagu päriseltki.” Sõnab Pete.
Oskar, kes oma ehmatusest mu plahvatuse peale üle on saanud, sõnab ka lõpuks:
”Ja kanepi kott on…ööm…kuskil põõsas…pärast lähen otsin üles selle.”
Siis jäävad kõik vait, minu viimasele küsimusele ei vasta keegi. Kas nad ei taha vastata? Või nad unustasid küsimuse ära juba?? Miks on Krissu süüdi?? Mu mõte töötab tuliselt. Järsku karjatan:
”POISID!”
Oskar ja Pete pöörduvad minu poole:
”JAAAAAA?????”
”Kas Krissul polnud tol ööl kui ta seda relva katsus kindaid või midagi käes?”
”öö…Ma küll ei tea.” Kogeleb Oskar.
”Näpujäljed!” hüüab Pete targalt.
Noogutan. Me oleme jõudnud ristmikuni kus me peame lahku minema. Lehvitan poistele ning pööran ära. Kõnnin veel natuke ning lähen siis koju.
Kodus on kõik vaikne. Lähen oma tuppa magama.
Juba teist korda tänase päeva jooksul ärkan äratamise peale. MA VIHKAN SEDA! Ja ma vihkan inimesi, kes mind äratavad. Seekord on tegu mu emaga.
”OH POeG! SA OLED KODUUS!” hüüab ta ning silitab mu kukalt.
”Käi persse!” hüüan talle ning pööran selja.
”Mida?? Kas sa tõesti arvad, et ma ei muretsenud….” Blablabla ema jälle möliseb aga mina ei kuula. Ma tahaks Kristjanit näha. Oh, Kristjan, Kristjan…Helistaks talle?!?!? Vot seda ma teengi. Võpatan järsku ema karje peale:
”SEE ON SINU SÜÜÜ!”
Vaatan teda ruttu. Ta on kurjaks, vihaseks muutunud. Ta lööb mulle kõrvakiilu.
”Sa tõesti arvad,et sa võid minuga sedasi mängida?? Nii ülbe olla??? Mulle aitab!! Kui tahad minu katuse all elada, lähed tööle!! KÕIK! SEE ON SINU SÜÜ!”
mm…mis süüst ta räägib??? Mu põsk tulitab. Okei, see polnud mingi valus või nii aga nõme, et mu ema karjub umbes noh.
Ajan end voodist välja ning hakkan puhtaid riideid otsima.
Osa 8
Ma tunnen kuidas ma üle keha värisen. Mu lõug väriseb. Käed värisevad… Väljas on suve kohta jube külm. Hakkan Kaarli maja poole kõndima. Järsku märkan kauguses kolme siluetti. Nad kõik on tuttavad. Kaks poissi ja üks tüdruk. Sammun neile kiirelt lähemale.
„Tsauu!” hüüab mulle tüdruk. Nüüd mul koidab, see on Krissu ja ülejäänud kaks on…Pete ja Oskar. Oskaril ripub kanepi kott üle õla nagu tavaliselt.
”Heeii!” hüüavad ka poisid mulle rõõmsalt. Noogutan neile vastu.
”Oled valmis?” küsib Krissu.
”Mitte kunagi.” Vastan ma ning püüan võimalikult toredatele asjadele mõelda…Kuid mis need oleks?? Kõik toredad asjad ajavad mind praegusel hetkel iiveldama.
”Siis siin on sinu relv.” Sõnab Krissu ning ulatab mulle püstoli. Tõmban ruttu kummikindad kätte ja võtan relva vastu.
Sisenen majja. Ju tüüp magab siis. Või mitte?? Kuulen, et ühe ukse taga mängib vaikselt telekas. Sisenen tuppa, see on köök. Sealt naeratab mulle Oskar:
”Saan ma kuidagi aidata?”
Noogutan ning tulistan. Tunnen kuidas tagasi lükke jõud mu kätesse ja kõhtu lööb, kuid ma suudan sellele vastu olla. Samal ajal langeb Oskar maha.
Järsult kuulen ma politse sireene. Viskan ruttu püstoli Oskari juurde, ning võtan kätte ühe musta nõu ning vaatan väga üllatunult surnukeha.
”KÄED PÜSTI!” karjub politsei ning siseneb ruumi.
Tõstan käed püsti, ühes käes must taldrik ja teises käes pesunuustik. Kuna paistan kahjutu sõnab politsei:
”Okei, võid käed alla lasta, kuid jaoskonda tunnistama tuled ikkagi.”
Panen nuustiku ning taldriku käest ära ning tõttan õue.
Sealt viiakse meid politseiautos jaoskonda. Omavahel rääkimine on keelatud. Nagu ma tahaksingi…
Jaoskonda jõudes viiakse meid eraldi ruumidesse. Ootan mingi viis minutit ning siis astub ruumi kena preili.
”Tere mina olen uurija Merian.” Sõnab ta ning võtab istet.
Ta on väga korrektse välimusega. Tal on peas krunn ja ta kannab ka prille. Seelik on tal natuke üle põlvede.
”Tere.” Vastan talle ning märkan alles siis, et mul on ikka veel kummi kindad käes.
”Okei, räägi mulle nüüd majas toimunust.” Sõnab Merian ning võtab pliiatsi tugevamalt kätte.
”Nooh…” ventian ma. Kas ma valetan või ei??
Kuid alustan uue hooga siis:
”Sain kella seitsme paiku õhtul Oskarilt kõne. Ta ütles, et ma talle appi nõusid pesema läheks, et ta ise ei jõua. Noh, ma siis läksingi paar tundi peale seitset, ehk üheksa. Mina pesin nõusid ja Oskar vaatas jalgpalli. Vahetevahel ta isegi komenteeris seisu ja nii. Järsku kuulsime ukse kääksu ja samme mis toa poole tulid. Järsku läks uks lahti. Oskar küsis veel, et kas ta saab kedagi aidata, kuid siis käis lask ja ta langes maha. Sammud eemaldusid ning siis ma kuulsin juba sireene.” Oh, miks ma pidin valetama, mõtlesin veel viimasel hetkel, kuid nüüd on see juba tehtud.
”Okei.” Sõnas Merian.
”Ma lähen kuulan teiste jutud ka ära ja siis hakkame juhtumit uurima.”
Oh kui tore, mingi sada aastat passida, siin igavas ruumis. Märkan järsku diivanit ning heidan sellele magama.
„Tsauu!” hüüab mulle tüdruk. Nüüd mul koidab, see on Krissu ja ülejäänud kaks on…Pete ja Oskar. Oskaril ripub kanepi kott üle õla nagu tavaliselt.
”Heeii!” hüüavad ka poisid mulle rõõmsalt. Noogutan neile vastu.
”Oled valmis?” küsib Krissu.
”Mitte kunagi.” Vastan ma ning püüan võimalikult toredatele asjadele mõelda…Kuid mis need oleks?? Kõik toredad asjad ajavad mind praegusel hetkel iiveldama.
”Siis siin on sinu relv.” Sõnab Krissu ning ulatab mulle püstoli. Tõmban ruttu kummikindad kätte ja võtan relva vastu.
Sisenen majja. Ju tüüp magab siis. Või mitte?? Kuulen, et ühe ukse taga mängib vaikselt telekas. Sisenen tuppa, see on köök. Sealt naeratab mulle Oskar:
”Saan ma kuidagi aidata?”
Noogutan ning tulistan. Tunnen kuidas tagasi lükke jõud mu kätesse ja kõhtu lööb, kuid ma suudan sellele vastu olla. Samal ajal langeb Oskar maha.
Järsult kuulen ma politse sireene. Viskan ruttu püstoli Oskari juurde, ning võtan kätte ühe musta nõu ning vaatan väga üllatunult surnukeha.
”KÄED PÜSTI!” karjub politsei ning siseneb ruumi.
Tõstan käed püsti, ühes käes must taldrik ja teises käes pesunuustik. Kuna paistan kahjutu sõnab politsei:
”Okei, võid käed alla lasta, kuid jaoskonda tunnistama tuled ikkagi.”
Panen nuustiku ning taldriku käest ära ning tõttan õue.
Sealt viiakse meid politseiautos jaoskonda. Omavahel rääkimine on keelatud. Nagu ma tahaksingi…
Jaoskonda jõudes viiakse meid eraldi ruumidesse. Ootan mingi viis minutit ning siis astub ruumi kena preili.
”Tere mina olen uurija Merian.” Sõnab ta ning võtab istet.
Ta on väga korrektse välimusega. Tal on peas krunn ja ta kannab ka prille. Seelik on tal natuke üle põlvede.
”Tere.” Vastan talle ning märkan alles siis, et mul on ikka veel kummi kindad käes.
”Okei, räägi mulle nüüd majas toimunust.” Sõnab Merian ning võtab pliiatsi tugevamalt kätte.
”Nooh…” ventian ma. Kas ma valetan või ei??
Kuid alustan uue hooga siis:
”Sain kella seitsme paiku õhtul Oskarilt kõne. Ta ütles, et ma talle appi nõusid pesema läheks, et ta ise ei jõua. Noh, ma siis läksingi paar tundi peale seitset, ehk üheksa. Mina pesin nõusid ja Oskar vaatas jalgpalli. Vahetevahel ta isegi komenteeris seisu ja nii. Järsku kuulsime ukse kääksu ja samme mis toa poole tulid. Järsku läks uks lahti. Oskar küsis veel, et kas ta saab kedagi aidata, kuid siis käis lask ja ta langes maha. Sammud eemaldusid ning siis ma kuulsin juba sireene.” Oh, miks ma pidin valetama, mõtlesin veel viimasel hetkel, kuid nüüd on see juba tehtud.
”Okei.” Sõnas Merian.
”Ma lähen kuulan teiste jutud ka ära ja siis hakkame juhtumit uurima.”
Oh kui tore, mingi sada aastat passida, siin igavas ruumis. Märkan järsku diivanit ning heidan sellele magama.
Osa 7.
Ta nutab mu õlal ja mina hoian tema ümbert kinni. See aeg tundub igavikuna. Tundub, et mitte keegi ei saa meid segada. Voodis on ikka veel Liisu laip. Vaatan seda. Kristjan on täiesti oma ema nägu. Nii ilus naine! Võtan Kristjanil kõvemini ümbert kinni.
Järsku sisenevad palatisse arstid ning tõstavad laiba kanderaami peale.
”Kuhu te ta viite??” ärritub Kristjan.
”Rahu, me viime ta ööseks surnukuuri.” Sõnab doktor ning siis viiaksegi raam välja.
”Tule lähme nüüd!” ütlen Kristjanile, sest aeg on lennanud. Jah just nimelt lennanud. Lennanud ära ööse. Tumedasse pimedusse. Tänavad on inimtühjad ning mitte keegi ei näe, kuidas ma hoian Kristjanil ümbert kinni ning me jalutame Tauri maja poole.
Tauri istub diivani peal. Ka temal on muserdatud nägu peas. Ju ta siis teab juba…
„Ma peaksin koju minema…”sõnan peale pikka vaikust.
”Ära täna mine!” hüüab Kristjan. Ka Tauri lisab:
”Sa võid ju hommikul ka ära minna.”
”Ei saa, töö ootab.” Ütlen, ning astun uksest välja.
Väljas on ikka veel see pilkane pimedus. Ainuke valgust andev objekt on kuu. Imelik, et tänavalampe sellel suurel tänaval pole.
Kuid mul pole aega pikalt tänavalampide üle mõelda. Ma pean mõtlema, kuidas tappa. Kust saaks tapariista…Millega üldse tappa? Kas mul on selleks ka julgust??
Nii mõtiskledes möödub pool tundi ning ma jõuan suure maantee äärde. Ajan pöidla püsti, ise samal ajal vaikselt liikudes. Liiklus on väike, vaevalt, et keegi mind peale võtab. Kuidas ma siis oma töö tehtud saan??
Minust vurab mööda auto, vurab teinegi. Kuidas ma küll saaksin inimese tappa ilma märkideta, sõrmejälgedeta…
Järsku peatub minu ees savine Volvo, kus sees istub metal naine, raadiost metal üürgab.
”KUHU TAHAD?” üürgab naine üle metali. Mõtlen, kas ma ikka istun auto peale…Paljud ikka mind peale võtavad?
”Yellowhouse`i,” ütlen lõpuks ning istun autosse. Ma ei tea, kas naine mind kuulis või ei aga ta hakkas edasi kimama. Peale tundi aega metali käes piinlemist vajutab naine raadio kinni, cd sai läbi.
”Muide, mina olen Elis.” Sõnab naine lõpuks.
Noogutan: „Jonathan.”
”Sa näed näost nii lumivalge välja..muide…kas sa kasutad mingit valgendavat puudrit??” küsib Elis nüüd.
”Kui arvestada seda, et ma avastasin täna, et ma olen gei, mu kaaslase ema suri ära ning nüüd ma inimest tapma lähen, siis on täiesti tavaline päev. Ma arvan,et puudrist on mu nägu tõesti selline.” Jutustan peaaegu karjudes.
”Karm!” noogutab Elis ning peatab auto, „Palun Yellowhouse.”
Noogutan.
Kõnnin umbes paar kilti ning siis jõuan koju. Hiilin vaikselt, et ema mind ei märkaks. Ta arvatavasti magab juba. Lähen elutoa akna juurde ning märkan, et ema ei magagi veel. Ta nutab hoopis:
”Mu poeg on kadunud. Tal on narkootikumidega ka probleeme. Kas mina olen tõesti teda nii kasvatanud?? Ta tõmbab kanepit juba sellest ajast saati, kui ta 12 oli. KOHUTAV! Kes talle sellist eeskuju küll andnud on…” ja nii see kestab edasi ja edasi. Peale ema istub toas veel nunn, kes kahtlaselt tugitoolis kiigub ning iga natukese aja tagant sosistab:
”Jumal teda kaitsku ja tema patud talle andeks andku.”
Okei, mida iganes. Hiilin tagauksest väga vaikselt kööki. Rooman neljakäpukil köögi kapini ning võtan sealt ema kummi kindad. Panen juba köögikapi kinni, kuid siis käib kolks. Ruttu jooksen majast välja ning maja juurest minema.
Järsku sisenevad palatisse arstid ning tõstavad laiba kanderaami peale.
”Kuhu te ta viite??” ärritub Kristjan.
”Rahu, me viime ta ööseks surnukuuri.” Sõnab doktor ning siis viiaksegi raam välja.
”Tule lähme nüüd!” ütlen Kristjanile, sest aeg on lennanud. Jah just nimelt lennanud. Lennanud ära ööse. Tumedasse pimedusse. Tänavad on inimtühjad ning mitte keegi ei näe, kuidas ma hoian Kristjanil ümbert kinni ning me jalutame Tauri maja poole.
Tauri istub diivani peal. Ka temal on muserdatud nägu peas. Ju ta siis teab juba…
„Ma peaksin koju minema…”sõnan peale pikka vaikust.
”Ära täna mine!” hüüab Kristjan. Ka Tauri lisab:
”Sa võid ju hommikul ka ära minna.”
”Ei saa, töö ootab.” Ütlen, ning astun uksest välja.
Väljas on ikka veel see pilkane pimedus. Ainuke valgust andev objekt on kuu. Imelik, et tänavalampe sellel suurel tänaval pole.
Kuid mul pole aega pikalt tänavalampide üle mõelda. Ma pean mõtlema, kuidas tappa. Kust saaks tapariista…Millega üldse tappa? Kas mul on selleks ka julgust??
Nii mõtiskledes möödub pool tundi ning ma jõuan suure maantee äärde. Ajan pöidla püsti, ise samal ajal vaikselt liikudes. Liiklus on väike, vaevalt, et keegi mind peale võtab. Kuidas ma siis oma töö tehtud saan??
Minust vurab mööda auto, vurab teinegi. Kuidas ma küll saaksin inimese tappa ilma märkideta, sõrmejälgedeta…
Järsku peatub minu ees savine Volvo, kus sees istub metal naine, raadiost metal üürgab.
”KUHU TAHAD?” üürgab naine üle metali. Mõtlen, kas ma ikka istun auto peale…Paljud ikka mind peale võtavad?
”Yellowhouse`i,” ütlen lõpuks ning istun autosse. Ma ei tea, kas naine mind kuulis või ei aga ta hakkas edasi kimama. Peale tundi aega metali käes piinlemist vajutab naine raadio kinni, cd sai läbi.
”Muide, mina olen Elis.” Sõnab naine lõpuks.
Noogutan: „Jonathan.”
”Sa näed näost nii lumivalge välja..muide…kas sa kasutad mingit valgendavat puudrit??” küsib Elis nüüd.
”Kui arvestada seda, et ma avastasin täna, et ma olen gei, mu kaaslase ema suri ära ning nüüd ma inimest tapma lähen, siis on täiesti tavaline päev. Ma arvan,et puudrist on mu nägu tõesti selline.” Jutustan peaaegu karjudes.
”Karm!” noogutab Elis ning peatab auto, „Palun Yellowhouse.”
Noogutan.
Kõnnin umbes paar kilti ning siis jõuan koju. Hiilin vaikselt, et ema mind ei märkaks. Ta arvatavasti magab juba. Lähen elutoa akna juurde ning märkan, et ema ei magagi veel. Ta nutab hoopis:
”Mu poeg on kadunud. Tal on narkootikumidega ka probleeme. Kas mina olen tõesti teda nii kasvatanud?? Ta tõmbab kanepit juba sellest ajast saati, kui ta 12 oli. KOHUTAV! Kes talle sellist eeskuju küll andnud on…” ja nii see kestab edasi ja edasi. Peale ema istub toas veel nunn, kes kahtlaselt tugitoolis kiigub ning iga natukese aja tagant sosistab:
”Jumal teda kaitsku ja tema patud talle andeks andku.”
Okei, mida iganes. Hiilin tagauksest väga vaikselt kööki. Rooman neljakäpukil köögi kapini ning võtan sealt ema kummi kindad. Panen juba köögikapi kinni, kuid siis käib kolks. Ruttu jooksen majast välja ning maja juurest minema.
Osa 6
Kristjan on ikka nii armas. Aegajalt naeratab oma lumivalget naeratust ja ta silmad! Ma ei saa oma silmi neist lahti. Alati kui ma midagi räägin siis ta vaatab omasilmadega mulle otsa ja naeratab.
Nii ka starbucksis. Võtsime kohvi ja mingeid läägeid saiakesi. Vahet pole, mida ma sööme, joome, peeasi, et Kristjanile meeldib. Oleme just keset väga põnevat juttu homodest, kui järksu heliseb Kristjani mobiil. Hahahahaaa! Vinge helin tal: „See laul on meist, kes on leidnud teineteist..” jee. Proovin mitte naerma hakata.
”Jaaa?” võtab Kristjan vastu. Ma ei kuule mida räägitakse teispool toru, kuid natukese aja pärast vastab Kristjan:
„Istun siin starbucksis. Tuled läbi?” ning natukese aja pärast hüüab ta torru:
”Tsauu!” ning lõpetab kõne. Vaatan talle küsivalt otsa.
”See oli Eleri, mu õde. Tal olevat midagi tähtsat mulle öelda.” Noogutan. Natukese aja pärast tulebki Kristjani õde uksest sisse. Ning surub oma huuled venna laubale. Ta tundub palju vanem olevat kui Kristjan. Lõpuks tüdruk naeratab mulle ja ütleb:
”Tere, olen Elerin.” Noogutan ja sõnan:
”Jonathan.” Siis võtab tüdruk istet ja pöördub Kristjani poole:
” Mul on sulle väga kurb uudis!!” Kristjan kohkub, kuid ei lausu midagi.
”Nimelt, meie ema…Ta….ta on….Ta on SURNUD!!!” karjub tüdruk ning purskab südantlõhestavalt nutma. Ka Kristjani silmadest valguvad pisarad, kuid ta nutab hääletult. Ma ei tea mida teha. Tahaksin neid mõlemat lohutada.
”Millal matused toimuvad?” küsib Kristjan nuuksudes.
”Homme kell kaksteist.” Sõnab tüdruk ning jookseb kohvikust välja.
”Ma ei suuda niikaua oodata, ma pean oma ema nägema!” hüüatab Kristjan ning vaatab mulle otsa. Ta silmadest valgub pisaraid lõpmatult.
”Siis lähme ja vaatame teda.” Sõnan mina.
Kiire sammuga läheme haiglasse.
„Kus on Liisu surnukeha?” nutab Kristjan administraatorile.
”Päris nime peab ikka ütlema ju.” Sosistan Kristjanile, kuid administraator ütleb:
„Palatis 409” Kui siseneme lifti, siis seletab Kristjan, et ta ema töötas haiglas ning kõik hüüdsid teda Liisuks.
Lõpuks jõuamegi palatisse. Kristjan jookseb surnukeha juurde ning nutab ohjeldamatult. Ka minul tulevad pisarad silmist. Näha Kristjanit ehk maailma ilusaimat inimest sedasi nutmas. See on tõesti maailma kurvastavaim vaatepilt. Järsku tuleb Kristjan minujuurde ja langeb mulle kaela: „Vabandust,” sosistab ta ning nuuksub edasi. Noogutan, ma ei taha midagi öelda, sest minul on nii hea, kuid samas ka paha. Järsku teeb Kristjan midagi veel imelikumat. Ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ning suudleb mind. Sada tunnet käib minust läbi. Rõõm,kurbus, soojus, külmus…
Järsku ta katkestab ning ütleb:
„Vabandust.” Ma sõnan:
”Ei, mulle meeldis.”
Nii ka starbucksis. Võtsime kohvi ja mingeid läägeid saiakesi. Vahet pole, mida ma sööme, joome, peeasi, et Kristjanile meeldib. Oleme just keset väga põnevat juttu homodest, kui järksu heliseb Kristjani mobiil. Hahahahaaa! Vinge helin tal: „See laul on meist, kes on leidnud teineteist..” jee. Proovin mitte naerma hakata.
”Jaaa?” võtab Kristjan vastu. Ma ei kuule mida räägitakse teispool toru, kuid natukese aja pärast vastab Kristjan:
„Istun siin starbucksis. Tuled läbi?” ning natukese aja pärast hüüab ta torru:
”Tsauu!” ning lõpetab kõne. Vaatan talle küsivalt otsa.
”See oli Eleri, mu õde. Tal olevat midagi tähtsat mulle öelda.” Noogutan. Natukese aja pärast tulebki Kristjani õde uksest sisse. Ning surub oma huuled venna laubale. Ta tundub palju vanem olevat kui Kristjan. Lõpuks tüdruk naeratab mulle ja ütleb:
”Tere, olen Elerin.” Noogutan ja sõnan:
”Jonathan.” Siis võtab tüdruk istet ja pöördub Kristjani poole:
” Mul on sulle väga kurb uudis!!” Kristjan kohkub, kuid ei lausu midagi.
”Nimelt, meie ema…Ta….ta on….Ta on SURNUD!!!” karjub tüdruk ning purskab südantlõhestavalt nutma. Ka Kristjani silmadest valguvad pisarad, kuid ta nutab hääletult. Ma ei tea mida teha. Tahaksin neid mõlemat lohutada.
”Millal matused toimuvad?” küsib Kristjan nuuksudes.
”Homme kell kaksteist.” Sõnab tüdruk ning jookseb kohvikust välja.
”Ma ei suuda niikaua oodata, ma pean oma ema nägema!” hüüatab Kristjan ning vaatab mulle otsa. Ta silmadest valgub pisaraid lõpmatult.
”Siis lähme ja vaatame teda.” Sõnan mina.
Kiire sammuga läheme haiglasse.
„Kus on Liisu surnukeha?” nutab Kristjan administraatorile.
”Päris nime peab ikka ütlema ju.” Sosistan Kristjanile, kuid administraator ütleb:
„Palatis 409” Kui siseneme lifti, siis seletab Kristjan, et ta ema töötas haiglas ning kõik hüüdsid teda Liisuks.
Lõpuks jõuamegi palatisse. Kristjan jookseb surnukeha juurde ning nutab ohjeldamatult. Ka minul tulevad pisarad silmist. Näha Kristjanit ehk maailma ilusaimat inimest sedasi nutmas. See on tõesti maailma kurvastavaim vaatepilt. Järsku tuleb Kristjan minujuurde ja langeb mulle kaela: „Vabandust,” sosistab ta ning nuuksub edasi. Noogutan, ma ei taha midagi öelda, sest minul on nii hea, kuid samas ka paha. Järsku teeb Kristjan midagi veel imelikumat. Ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ning suudleb mind. Sada tunnet käib minust läbi. Rõõm,kurbus, soojus, külmus…
Järsku ta katkestab ning ütleb:
„Vabandust.” Ma sõnan:
”Ei, mulle meeldis.”
Osa 5
Ega kinos midagi eriti ei juhtugi. Kui välja arvata see, et mina istusin Tauri ja Kristjani vahel ning kui midagi ehmatavat oli siis Kristjan lihtsalt haaras mul käest kinni. Ega ma ei pahanda, saadan hoopis naeratuse talle.
Kui film lõpuks läbi saab ja me saalist välja tuleme, mul juuksed popkorni täis, märkab Kristjan järsku ühte poissi. Ta jookseb tolle juurde ja kallistab. Okeei.
”Tead, käivad jutud, et Kristjan suht gei võinii…Nagu, ära seda käest haaramsit väga tähele pane.” Sosistab Tauri mulle. Tahan juba vastata, kuid Kristjan ja ta sõber siis vist jooksevad meile järgi ja Kristjan ütleb:
”Saage tuttavaks, see on Bill, mu sõber.” Kui see ebameeldiv tutvumine lõpuks läbi saab, märkan, et üks tuttav kuju tuleb ka kinosaalist välja. Kes see on? Nii tuttav tüdruk. Kui lõpuks taipan, et see tüdruk on Krissu on juba liiga hilja. Ta on jooksnud mulle kaela:
„Tere Jonathan!”
”Hehh, tere-tere…” ütlen ning kallistan teda vastu, lootes, et ta siis lahti laseb.
”Mul on vaja sinuga nelja silma all rääkida.” Sosistab Krissu nüüd. No kurat, ma hangin endale ühe silma veel kuhugi…
”Okei, kuulge ega teil pole selle vastu midagi, et ma korra ära pean käima?” küsin tüüpidelt.
Kellegil pole midagi ainult Bill hüüab:
”Aja jah ilusti oma asjad ära.” Haha, nii vaimukas temast. Kui me lõpuks oleme kuskil nurga taga ütleb Krissu:
”Mul on sulle üks tööots.” Kergitan kulme ning lausun:
”Ma ei otsi tööd. Ma käin malevas juba…”alles nüüd meenub, et ma pole kaks hommikut malevas käinud, seega ma ei tea kas see koht mul veel alles on.
”Palju sa seal malevas saad? 3 dollarit? Mul on töö mille eest saab paremini.” Sõnab Krissu.
„Noh, räägi asjast siis.” Sõnan tüdinenult. Tahan tagasi. Kristjani juurde…Billi tapaks ära.
”Sa pead siit maamunalt ühe inimese eemaldama.” Sõnab Krissu.
”Mida?” küsin ja hakkan naerma. Tavai, ütle et see on Bill.
”Noh, mäletad seda Kaarlit?” küsib Krissu ja teeb vihase näo kuna ma naersin.
”Noo?” pärin nüüd. Krissu ulatab mulle oma lipiku:
„Siin on ta adress, kui sa ta ära tapad saad hästi palka.”
”Noo okei.” Ütlen ning näen juba kuidas Krissu minema kiirustab. Lähen tüüpsikute juurde. Tauri küsib:
”No, said asjad aetud?” Noogutan.
”Mis värk seal toimus siis?” pärib Kristjan uudishimulikult.
”Ah ei midagi, mulle pakuti tööd just.” Ütlen väheke hajameelse tooniga, vaatan Kristjanile näkku ning naeratan.
”Mingi gigoloamet väää?” pärib Bill.
”Jaa, olen gigolo kaheksakendkuus. Olen lahe ja omapärane.” Sõnan raevukalt. Kristjanile see vist kohale ei jõua ning ta purskab naerma:
”Sellise gigolo telliksin isegi ma omale.” Eem okei. Tauri moodustab hääletult sõnad:
”Ma ütlesin sulle.” Raputan pead. Lõpuks ütleb Bill:
”Okei, ma tahan nüüd kaubamajja minna ja endale igast stuffi kokku kraapida.”
”Okei, ma ühinen sinuga!” hüüab Tauri ning nad koos hakkavad minema. Mina, kes ei viitsi kunagi rohkem kaubamajas olla, kui mul vaja on ei lähe loogish sinna. Mul pole praegu vaja ju.
”Noh, sa võid minna! Ma praegu lihtsalt ei taha.” Sõnab Kristjan ja naeratab.
”Ega ma ise ka ei taha sinna minna…Lähme parem Starbucksi?” naeratan ka mina.
„JAA!” hüüab Kristjan.
Asume teele. Korraks tunnen ta kätt enda vastas, justkui tahaks ta sellest kinni võtta. Või kujutasin ma seda endale ette?
Kui film lõpuks läbi saab ja me saalist välja tuleme, mul juuksed popkorni täis, märkab Kristjan järsku ühte poissi. Ta jookseb tolle juurde ja kallistab. Okeei.
”Tead, käivad jutud, et Kristjan suht gei võinii…Nagu, ära seda käest haaramsit väga tähele pane.” Sosistab Tauri mulle. Tahan juba vastata, kuid Kristjan ja ta sõber siis vist jooksevad meile järgi ja Kristjan ütleb:
”Saage tuttavaks, see on Bill, mu sõber.” Kui see ebameeldiv tutvumine lõpuks läbi saab, märkan, et üks tuttav kuju tuleb ka kinosaalist välja. Kes see on? Nii tuttav tüdruk. Kui lõpuks taipan, et see tüdruk on Krissu on juba liiga hilja. Ta on jooksnud mulle kaela:
„Tere Jonathan!”
”Hehh, tere-tere…” ütlen ning kallistan teda vastu, lootes, et ta siis lahti laseb.
”Mul on vaja sinuga nelja silma all rääkida.” Sosistab Krissu nüüd. No kurat, ma hangin endale ühe silma veel kuhugi…
”Okei, kuulge ega teil pole selle vastu midagi, et ma korra ära pean käima?” küsin tüüpidelt.
Kellegil pole midagi ainult Bill hüüab:
”Aja jah ilusti oma asjad ära.” Haha, nii vaimukas temast. Kui me lõpuks oleme kuskil nurga taga ütleb Krissu:
”Mul on sulle üks tööots.” Kergitan kulme ning lausun:
”Ma ei otsi tööd. Ma käin malevas juba…”alles nüüd meenub, et ma pole kaks hommikut malevas käinud, seega ma ei tea kas see koht mul veel alles on.
”Palju sa seal malevas saad? 3 dollarit? Mul on töö mille eest saab paremini.” Sõnab Krissu.
„Noh, räägi asjast siis.” Sõnan tüdinenult. Tahan tagasi. Kristjani juurde…Billi tapaks ära.
”Sa pead siit maamunalt ühe inimese eemaldama.” Sõnab Krissu.
”Mida?” küsin ja hakkan naerma. Tavai, ütle et see on Bill.
”Noh, mäletad seda Kaarlit?” küsib Krissu ja teeb vihase näo kuna ma naersin.
”Noo?” pärin nüüd. Krissu ulatab mulle oma lipiku:
„Siin on ta adress, kui sa ta ära tapad saad hästi palka.”
”Noo okei.” Ütlen ning näen juba kuidas Krissu minema kiirustab. Lähen tüüpsikute juurde. Tauri küsib:
”No, said asjad aetud?” Noogutan.
”Mis värk seal toimus siis?” pärib Kristjan uudishimulikult.
”Ah ei midagi, mulle pakuti tööd just.” Ütlen väheke hajameelse tooniga, vaatan Kristjanile näkku ning naeratan.
”Mingi gigoloamet väää?” pärib Bill.
”Jaa, olen gigolo kaheksakendkuus. Olen lahe ja omapärane.” Sõnan raevukalt. Kristjanile see vist kohale ei jõua ning ta purskab naerma:
”Sellise gigolo telliksin isegi ma omale.” Eem okei. Tauri moodustab hääletult sõnad:
”Ma ütlesin sulle.” Raputan pead. Lõpuks ütleb Bill:
”Okei, ma tahan nüüd kaubamajja minna ja endale igast stuffi kokku kraapida.”
”Okei, ma ühinen sinuga!” hüüab Tauri ning nad koos hakkavad minema. Mina, kes ei viitsi kunagi rohkem kaubamajas olla, kui mul vaja on ei lähe loogish sinna. Mul pole praegu vaja ju.
”Noh, sa võid minna! Ma praegu lihtsalt ei taha.” Sõnab Kristjan ja naeratab.
”Ega ma ise ka ei taha sinna minna…Lähme parem Starbucksi?” naeratan ka mina.
„JAA!” hüüab Kristjan.
Asume teele. Korraks tunnen ta kätt enda vastas, justkui tahaks ta sellest kinni võtta. Või kujutasin ma seda endale ette?
Osa 4
| Peale paari tunnist sõitu ja mõningast kõndimist, leiangi ennast Tauri ukse tagant. Tauri elab uhkes villas, uhke basseini ja tagaaiaga. Kui vaid mina sellises luksuses elaks…okei, mu kodul pole sittagi viga aga nagu… kes ei tahaks sellises Miami Beach`i majas elada??? Lasen uksekella ning uksele ilmubki uimase näoga Tauri. Ta naeratab uimaselt ning ütleb: „Hei! Sa oled keppi saanud!” Nagu mida? Ma näen teda esimest korda üle saja aasta ja tema ütleb mingi sellise rõveduse? Faiiin. ”Muidu, tere sulle ka.” Ütlen vastu ning astun sisse. Võtan oma kossid jalast ära ja lohistan oma jalad elutuppa. Elutoas on midagi enne olematut. Seal istub üks poiss. Väga kena. Tõmmu. Aah, ma lihtsalt ei oska teda kirjeldada. Nagu, kujutage ette maailma kõige perfektsemat poissi. Just selline istub mu ees ja naeratab oma säravvalget naeratust. Okei, I`m melting… ”Tere, mina olen Kristjan.” Sõnab ta ja tõuseb püsti, et mul kätt sirutada. ”Jonathan.” Noogutan talle ning lähen istun ka diivanile. Apiii,appii, kui ägee ta onnnnn. Süda taob mul varsti rinnust välja. ”Te olete ka nüüd ilusti tuttavad, ma lähen teen väheke süüa.” Ütleb Tauri ning kaob kööki. ”Kust te Tauriga üksteist teate ka?” küsin nüüd, teema arenduseks. ”Noh, ma tegelen ühe koerte varjupaiga projektiga või noh, ma ei oska seletada…et nagu projekt, mis paneks inimesi endale koeri võtma,” seletab Kristjan. Noogutan ning vahin tema helesinistesse silmadesse. Vot see on täiuslikkus. Ka tema vaatab minu silmadesse. Kas ta ka seal midagi kena näeb? Miks ma küll ei usu seda. ”…Ja Tauri aitabki mul neid T-särke kujundada.” Lõpetab Kristjan oma jutu. ”Äge.” Ütlen ning naeratan, kuigi kuulsin juttu väga ähmaselt. ”Te olete Tauriga best friendid eksole? Ta on mulle sinust palju rääkinud.” Tahan juba küsida, et mida Tauri minust rääkis siis, kuid Tauri hõikab meid juba sööma. ”Oii! Pannkoogid ja jäätis! Minu lemmiksöök!” hõiskab Kristjan. Istume lauda ning einestame. ”Noh, Jonathan, räägi kuidas läinud on?” küsib Tauri lõpuks. Nagu LÕPUKS on tal aega ka minule pühenduda. ”Vahepealselt.” Poetan mina ning nüsin noaga oma pannkooki. ”Kuulge, me võiks kinno minna, niikuinii midagi normaalset teha pole.” Haigutab Tauri ning topib kohe peale haigutust suuure pannkoogi tüki kurku. Haa. Nii ikka ei sööks. ”Ma ei tea, me peaks ikkagi selle tsärgi väärgi lõpuni tegema.” Kahtleb Kristjan. Aww, ütleks talle, et ära muretse, ma pärast aitan teda ja siis…ei, mkm mitte midagi ei ütle ma. ”Noh, see peaaegu valmis, kunagi teinekord võib lõpetada siis ju.” Sõnab Tauri ja viib oma tühjaks kugistatud taldriku kraanikaussi. ”LÄHME HARRY POTTERIT VAATAMA!” kisendab Kristjan. Hehh, ega ometi? ”Noh, sellega on nii,et muidu võiks minna ju,” ütleb Tauri, vaatab mulle otsa ning naerab: „aga meie kuri Voldi Moldi ei taha Potteri poissi näha ju.” Okei, mina olen Voldi Moldi??? Selle eest langeb tal kunagi kaks hammast välja. Mitte praegu. ”Mhmh, Tauri ma tahan sind tappa. Kui sa minu tapad, siis sa sured niikuinii.” Vastan Taurile. Tüüp ainult irvitab: ”Hea nigga, mingi hullumajja tuleks panna sind, mingi lähed tatoveeritud hevikate juurde ja teed gängi noo….” Irvitab Tauri. Tal on päris naljakas juba. Miks mul pole? Ma pole nii pilves vist. ”Ma vähemalt ei pane hiinlastega ila.” Sõnan talle. ”Hei, mind ka mängust välja jätta ei või.” Hüüab järsku Kristjan. Mina ja Tauri vaatame talle otsa. Segane tüüp! Meelega tahab, et teda mõnitatakse võii?!?!? „Sa võid Trahh tagumikuga skruut olla.” Sõnab Tauri ning viib nüüd ka minu ja Kristjani nõud ära. Kõik koos hakkamegi kino poole sammuma. | ||||
Osa 3
Siseneme mingisse korterisse. Mulle lööb näkku tugev suitsuhais. Kõik kohad on
täis tsikke ja düüde. Ma ei tea, mida ma siin teen. Ma ei ole üks neist. Näen
laual viina ja igast muud kraami. Lähen ka teistesse tubadesse. Mõttetu.
Magamistoas on liiga palju amelevaid inimesi…tõelisest groupie`st ei tea nad
midagi. Või ikka teavad? Kolm tüüpi ja üks beib on küll suht ametis. Lähen
elutuppa, võtan laualt viinapudeli ning ronin WC kraanikausi kappi. Muud mul teha
siin pole. Ma tõesti ei kuulu nende hulka.
Järsku avatakse kapp. ”Ei siia ei saa, siin mingi kuradi emo cutib ennast.” MA EI
OLE EMO! Hoian ennast tagasi, kõik on mingite gethode poolel. „Mida? Emo? Kus?
Oota,ma tahan ka näha! ONGI!” nüüd oli neid juba terve kamp. „Einoh, head aega!
Ma ei ole emo.” Sõnan ning kaon magamistuppa. Siin korteris polegi muud, kui WC,
suur tuba, magamistuba ja väike kööginurgake. Urgas. Vähemalt ei pea mina
sellises elama.
Magamistoas tirib järsku üks väga kena tsikk mind enda juurde. Me suudleme. Väga
erutav on. „Hei, mina olen Krissu.” Sosistab ta ja lükkab mu voodile. Noogutan
olen selleks valmis. Haaran taskust kondoomipaki. Turvalisus on minu jaoks kõige
tähtsam.
Hommikul ärkan sellepeale, et keegi taob mind kärbsepiitsaga. Oi, kui sitt on
olla! Jooksen WC-sse ja ropsin. Ma ropsisin inimese täis oih. „Kurat, mis sul
viga onn? Mingi türa oled või?” ärritub see mees.
„Kamoon, enda süü, et WC potil magad!” karjun talle näkku ja pööran otsa ringi.
Selliste jaanode jaoks ma aega ei raiska.
Saaks kuskilt süüa. Suundun selle kööginurga juurde. Igal pool maas lamavad
magavad inimesed. Nad on kui surnud. Märkan laua taga istuvat Krissut.
”Hommik.” Ütlen talle kähiseva häälega ning istun ta kõrvale.
”Hei!” sõnab ka tüdruk. Ta märkab, vist millise isuga ma tema kartulisalatit
vaatan. Ta võtab laua pealt teise kahvli ning pakub: ”Tahad ka?”
Noogutan ning võtan kahvli ja hakkan salatit endale sisse söötma.
”Millega sa muidu vabal ajal tegeled?” küsib Krissu.
”Väikestviisi püüan kirjutada.” Oeh, see kartuli salat on mingi parim, mis mulle
eales on antud!
”Ohoo! Ja mida sa kirjutad siis?” imestab Krissu. Hmm…Öelda või mitte? Äkki ta
tahab midagi näha ka? Ei saa. See on mu põhimõtete vastane. Mis sest, et ma
temaga seksisin. See oli midagi one night standi sarnast.
”Luulet.” Ütlen seda sellepärast, et luule peaks kõige igavam olema üldse.
Tegelikult kirjutan ma depresiivseid lookesi. Selliseid mida päriselt olla ei saa.
”Ohh! Nii äge! Kas sa saaksid mulle midagi esitada?!” läheb Krissu veel eriti
õhinasse. Ooei! Mõtlen siis ruttu midagi välja.
”Mu süda immitseb verd juba ammu,” teen väikese mõttepausi ja urgitsen hambast
mingit tükikest. Tegelikult mõtlen ma mis edasi tulla võiks aga seda pole vaja,
sest üks tüüp tuleb ja öögib kartulisalati sisse.
”Oh EI! Kaarel! Sa öökisid juba neljandat korda mu toidu sisse!” hüüab Krissu.
Fui, milline mees. Tüüp ta pole, ta on vähemalt nii vana, et olla minust väga
palju vanem. Midagi kolmekümne kanti? Jõletis on ta ikkagi.
”Sorry, musii.” Sõnab nn. Kaarel nüüd. Ahah, mingi lits mees veel peale kauba.
”Pole midagi.” Ütleb Krissu ning tõuseb püsti. Nad Kaarliga suunduvad
magamistuppa. Okei siis. Olen üksi, ei saa süüa ka. FAIN! Tõusen juba püsti, et
lahkuda, kuid ma ei taha koju minna. Seal hakkab jälle pihta üks vingumine „Kus
sa olid? Miks? Kas sul on jälle need narkoprobleemid kallal? Äkki sa peaksid
psühholoogi juurde minema?” ja nii edasi ja edasi…
Lähen tänavale. Sombune hommik. Varsti hakkab vihma ka sadama. Midagi millest ma
aru ei saa. Vihm on nii ilus ja hea ja mulle meeldib, kuid samas on see nii
vastik ja märjaks tegev. Lehitsen mobiili kontakte. Mulle on kodust juba viis
vastamata kõne. Ei vasta. Olen ka ennem mittevastanud, ei vasta nüüd ka.
Leian järsku Tauri nime. Sellest võib kasu olla. TA on minu best olnud juba ammu.
Me oleme koos läbi tulnud nii headest kui ka paskadest aegadest.
”Hei Jonathan!” hüüab ta rõõmsalt.
”Hei, kuule, kas ma sinu juurde näiteks ei saaks?” sõnan. See tundub ka mulle
väga hädisena. Aga noh, olgu siis, kui on siis on. Tauri ikka aitab.
”On sul mõni mure või? Muidugi, võid tulla!” ütleb ta väga tehes kurnatud häält.
Ma tunnen selle kohe ära, kui ta ise on rõõmus aga minujaoks teeb kurnatud häält.
Lõpetan kõne ära. Ükskõik, mina sõidan Tauri juurde. Kiirendan sammu ning tõmban
pusa luku kinni.
täis tsikke ja düüde. Ma ei tea, mida ma siin teen. Ma ei ole üks neist. Näen
laual viina ja igast muud kraami. Lähen ka teistesse tubadesse. Mõttetu.
Magamistoas on liiga palju amelevaid inimesi…tõelisest groupie`st ei tea nad
midagi. Või ikka teavad? Kolm tüüpi ja üks beib on küll suht ametis. Lähen
elutuppa, võtan laualt viinapudeli ning ronin WC kraanikausi kappi. Muud mul teha
siin pole. Ma tõesti ei kuulu nende hulka.
Järsku avatakse kapp. ”Ei siia ei saa, siin mingi kuradi emo cutib ennast.” MA EI
OLE EMO! Hoian ennast tagasi, kõik on mingite gethode poolel. „Mida? Emo? Kus?
Oota,ma tahan ka näha! ONGI!” nüüd oli neid juba terve kamp. „Einoh, head aega!
Ma ei ole emo.” Sõnan ning kaon magamistuppa. Siin korteris polegi muud, kui WC,
suur tuba, magamistuba ja väike kööginurgake. Urgas. Vähemalt ei pea mina
sellises elama.
Magamistoas tirib järsku üks väga kena tsikk mind enda juurde. Me suudleme. Väga
erutav on. „Hei, mina olen Krissu.” Sosistab ta ja lükkab mu voodile. Noogutan
olen selleks valmis. Haaran taskust kondoomipaki. Turvalisus on minu jaoks kõige
tähtsam.
Hommikul ärkan sellepeale, et keegi taob mind kärbsepiitsaga. Oi, kui sitt on
olla! Jooksen WC-sse ja ropsin. Ma ropsisin inimese täis oih. „Kurat, mis sul
viga onn? Mingi türa oled või?” ärritub see mees.
„Kamoon, enda süü, et WC potil magad!” karjun talle näkku ja pööran otsa ringi.
Selliste jaanode jaoks ma aega ei raiska.
Saaks kuskilt süüa. Suundun selle kööginurga juurde. Igal pool maas lamavad
magavad inimesed. Nad on kui surnud. Märkan laua taga istuvat Krissut.
”Hommik.” Ütlen talle kähiseva häälega ning istun ta kõrvale.
”Hei!” sõnab ka tüdruk. Ta märkab, vist millise isuga ma tema kartulisalatit
vaatan. Ta võtab laua pealt teise kahvli ning pakub: ”Tahad ka?”
Noogutan ning võtan kahvli ja hakkan salatit endale sisse söötma.
”Millega sa muidu vabal ajal tegeled?” küsib Krissu.
”Väikestviisi püüan kirjutada.” Oeh, see kartuli salat on mingi parim, mis mulle
eales on antud!
”Ohoo! Ja mida sa kirjutad siis?” imestab Krissu. Hmm…Öelda või mitte? Äkki ta
tahab midagi näha ka? Ei saa. See on mu põhimõtete vastane. Mis sest, et ma
temaga seksisin. See oli midagi one night standi sarnast.
”Luulet.” Ütlen seda sellepärast, et luule peaks kõige igavam olema üldse.
Tegelikult kirjutan ma depresiivseid lookesi. Selliseid mida päriselt olla ei saa.
”Ohh! Nii äge! Kas sa saaksid mulle midagi esitada?!” läheb Krissu veel eriti
õhinasse. Ooei! Mõtlen siis ruttu midagi välja.
”Mu süda immitseb verd juba ammu,” teen väikese mõttepausi ja urgitsen hambast
mingit tükikest. Tegelikult mõtlen ma mis edasi tulla võiks aga seda pole vaja,
sest üks tüüp tuleb ja öögib kartulisalati sisse.
”Oh EI! Kaarel! Sa öökisid juba neljandat korda mu toidu sisse!” hüüab Krissu.
Fui, milline mees. Tüüp ta pole, ta on vähemalt nii vana, et olla minust väga
palju vanem. Midagi kolmekümne kanti? Jõletis on ta ikkagi.
”Sorry, musii.” Sõnab nn. Kaarel nüüd. Ahah, mingi lits mees veel peale kauba.
”Pole midagi.” Ütleb Krissu ning tõuseb püsti. Nad Kaarliga suunduvad
magamistuppa. Okei siis. Olen üksi, ei saa süüa ka. FAIN! Tõusen juba püsti, et
lahkuda, kuid ma ei taha koju minna. Seal hakkab jälle pihta üks vingumine „Kus
sa olid? Miks? Kas sul on jälle need narkoprobleemid kallal? Äkki sa peaksid
psühholoogi juurde minema?” ja nii edasi ja edasi…
Lähen tänavale. Sombune hommik. Varsti hakkab vihma ka sadama. Midagi millest ma
aru ei saa. Vihm on nii ilus ja hea ja mulle meeldib, kuid samas on see nii
vastik ja märjaks tegev. Lehitsen mobiili kontakte. Mulle on kodust juba viis
vastamata kõne. Ei vasta. Olen ka ennem mittevastanud, ei vasta nüüd ka.
Leian järsku Tauri nime. Sellest võib kasu olla. TA on minu best olnud juba ammu.
Me oleme koos läbi tulnud nii headest kui ka paskadest aegadest.
”Hei Jonathan!” hüüab ta rõõmsalt.
”Hei, kuule, kas ma sinu juurde näiteks ei saaks?” sõnan. See tundub ka mulle
väga hädisena. Aga noh, olgu siis, kui on siis on. Tauri ikka aitab.
”On sul mõni mure või? Muidugi, võid tulla!” ütleb ta väga tehes kurnatud häält.
Ma tunnen selle kohe ära, kui ta ise on rõõmus aga minujaoks teeb kurnatud häält.
Lõpetan kõne ära. Ükskõik, mina sõidan Tauri juurde. Kiirendan sammu ning tõmban
pusa luku kinni.
Hommikul ärkan selle peale, et mu telefon heliseb. „Mida fakki te minust
tahate?!” ütlen torru.
”Tere! Mina olen Kadi! Ehk mäletad veel?” kostab minuni naerune tekst.
„Oi türa,” pomisen omaette, kuid saan varsti kõnevõime tagasi „Mis tööd ma siis
sain?” mõttetu on midagi loota, tuleb, mis tuleb.
”Ma võitlen selle eest, et saada sulle paremaid töid, kuid ma ei oska veel midagi
ennustada. Järgmine nädal alustad tööga. Kell viis ole noortekeskuses, sa hakkad
ajalehti laiali toimetama.” Telefon visatakse ära.
Mina viskan oma telefoni vastu seina „FAIIIN!” karjun üle toa.
Normaalne…ajalehed, need ei häirigi mind nii väga. Praegu on point selles, et
eilsest plärust on paha. Tahaks veel. Lähen alla kööki, endal jalad all värisemas.
”Tere hommikust!” hüüab ema mulle.
„Hei Lissu!” ma ei ütle oma emale kunagi ema või emme või mamma või muud sitta.
See on liiga ülepingutatud…See ema ja poja värk. See ei tähenda seda, et ma oma
emast ei hooliks aga no ma ei pea tal päevast-päeva järgi käima ja hüüdma: „Oi
emme! Nii tore, et sa mu sünnitasid!”
Lähen külmkapi juurde. Tühjus. „Miks meil kodus sittagi süüa pole?” pärin.
”Oeh, isa käis öösel siin.”
”Mida see pedekas Marten siit tahtis?”
”Ära räägi nii! Ta on ikkagi su isa! Noh, ta oli natuke täis…ja siis nõudis mul
süüa.” Ütles Lissu kogelevalt.
”Midaiiigaaanes!” hüüan mina ning valan apelsini mahla endale. Mõnus külm.
”Kui sa tahad, siis ma võin poest läbi käia ja sulle midagi valmistada?” pakub
Lissu nüüd.
”Ei aitäh, ma lähen kohe välja.” Ütlen mina ja viskan klaasi kraanikaussi. Pläru
isu hakkab minust välja lööma ja kui ma kohe seda ei saa, siis varsti väänlen ma
põrandal. Krampides.
”Ohh, ära ole nii kuri nüüd!” hüüab Lissu ning tuleb ja kallistab mind. Ma
kallistan teda vastu. Loodan, et ta ei tunne midagi mu värisemisest.
”Palun, ära ole nii kuri koguaeg!” kordab ta.
”Ei, ei ole. Sa pead mulle midagi lubama.” Sõnan, kuigi tean, et ma ei julge
välja öelda, mida ta mulle lubama peab.
”Mida?” küsibki ema nüüd. Oijah, kas ma ikka julgen öelda? Ma tunnen kuidas mu
nägu punaseks läheb ning siis see üle huulte mul lipsabki:
”Vaata, et sa selle väärakaga ei magaks.”
”Ei! Ma ei tee seda! Sa ju tead, et meie suhe on juba ammu läbi!” hüüab Lissu
ning kaob siis oma tuppa. Okei.
Lähen metsa, lootuses Pete ja Oskarit näha. Raha on mul kaasas. Kohas, kus eile
alles olid istunud Pete ja Oskar pole täna kedagi. Õigemini kedagi, kes oleks
narkodiileri moodi. Seal rohu sees istub üks blond tüdruk. Ta nahk on jumestus
kreemist pruun nagu neegril. Tal on seljas helesinine miniseelik ja seljas valge
t-särk.
”Hey! Keda sa siit otsid?” hüüab ta mulle oma mesikeelega, nähes, et ma üsnagi
tema lähedal seisma olen jäänud. Ta on tüüpiline tsikk, „poisid on elu jee”
kleebib kõigile niikuinii ennast külge. Ei, mulle pole teda küll vaja.
”Heipss. Ma siin niisama hängin ringi.” Vastan talle lõpuks.
”Kui sa Oskarit ja Pete otsid, siis nad tulevad varsti, nad läksid uuele kaubale
järgi.” Sõnab ta ja libistab oma liigagi suurte kunstküüntega läbi juuste. Noogutan.
Lasub vaikus, mis kestab umbes viis minutit. Olen õnnelik, et ta mulle vähemalt
külge ei aja või midagi. Noh, ta pole küll kole, ei aga mul ei ole vaja kedagi,
kes mulle armastust vannub ja siis kohe mõne skinni juurde tõmbab.
”Muideks, minu nimi on Merli.” Ütleb tüdruk lõpuks ja lõhub vaikuse. Kahju. Kuhu
need Oskar ja Pete küll jäävad???
Noogutan: ”Jonathan.”
Tüdruk hakkab laginal naerma. Mida? Kargas äkki kuskilt nurga tagant kloun välja
või? Ei, ma ei mõista seda tüdrukut üldse. Võib-olla ma ei mõista mitte ühtegi
tüdrukut. Võib-olla ma mõistangi rohkem mehi. Tegelikult ma ei ole selles veel
selgusele jõudnud. Ja nüüd Merli takistab mu mõtisklemist öeldes:
”See kõlab nagu Jonnu noh!”
ahah. Tänks, ma ei vaja hüüdnime eksole?
”Noh, Jonnu on mu hamstri nimi.” Ütleb Merli veel tagatipuks.
Teen juba suu lahti, et öelda, et ta on siis nõme ja, et tõmmaku uttu, kuid
õnneks takistavad mind Oskar ja Pete, kes on oma narkojahilt tagasi.
”Hei tüübid! Tore teid taasnäha!” hüüab Pete ning viskab mulle paki pläru pudi
sülle. Mu käed hakkavad värisema.
Merli jookseb Oskarile kaela ning nad hakkavad amelema. Nõme. Ei tegelikult, kas
ikka on? Või olen ma kade? Ei tea, ma ei julge ega tahagi hetkel mõelda millelegi
muule, kui et kohe-kohe saan ma pläru tõmmata.
”Kas sa täna peole tuled?” küsib Pete mult ning hakkab ka pläru keeramisega tegelema.
”Ma ei tea midagi mingist peost.” Ütlen ning pistan pläru suhu ning panen põlema.
Mõnus! Heaa!
„Noh, sa võiksid tulla meiega kaasa ju!” hüüab Oskar lõpuks ta võtab Merli oma
käe kõrvale ning võtab kuskilt taskust süstlad välja.
„Mmm, okei.mmm” ütlen. Ma heidan murule pikali ning vaatan taevast, pläru suus.
Vot see on paradiis! Rohkemat pole mulle vajagi.
„Hahaa, plärust ikka orgasmi ei saaks!” irvitab Oskar. Mulle on see ükskõik, mina
ei saanud ka, lihtsalt liiga mõnus on siin lamada.
”Okei, tüübid lähme ostame peo jaoks joogid ära siis.” Ütleb Merli ning tõuseb
Oskari sülest üles. Ka teised ajavad ennast üles.
tahate?!” ütlen torru.
”Tere! Mina olen Kadi! Ehk mäletad veel?” kostab minuni naerune tekst.
„Oi türa,” pomisen omaette, kuid saan varsti kõnevõime tagasi „Mis tööd ma siis
sain?” mõttetu on midagi loota, tuleb, mis tuleb.
”Ma võitlen selle eest, et saada sulle paremaid töid, kuid ma ei oska veel midagi
ennustada. Järgmine nädal alustad tööga. Kell viis ole noortekeskuses, sa hakkad
ajalehti laiali toimetama.” Telefon visatakse ära.
Mina viskan oma telefoni vastu seina „FAIIIN!” karjun üle toa.
Normaalne…ajalehed, need ei häirigi mind nii väga. Praegu on point selles, et
eilsest plärust on paha. Tahaks veel. Lähen alla kööki, endal jalad all värisemas.
”Tere hommikust!” hüüab ema mulle.
„Hei Lissu!” ma ei ütle oma emale kunagi ema või emme või mamma või muud sitta.
See on liiga ülepingutatud…See ema ja poja värk. See ei tähenda seda, et ma oma
emast ei hooliks aga no ma ei pea tal päevast-päeva järgi käima ja hüüdma: „Oi
emme! Nii tore, et sa mu sünnitasid!”
Lähen külmkapi juurde. Tühjus. „Miks meil kodus sittagi süüa pole?” pärin.
”Oeh, isa käis öösel siin.”
”Mida see pedekas Marten siit tahtis?”
”Ära räägi nii! Ta on ikkagi su isa! Noh, ta oli natuke täis…ja siis nõudis mul
süüa.” Ütles Lissu kogelevalt.
”Midaiiigaaanes!” hüüan mina ning valan apelsini mahla endale. Mõnus külm.
”Kui sa tahad, siis ma võin poest läbi käia ja sulle midagi valmistada?” pakub
Lissu nüüd.
”Ei aitäh, ma lähen kohe välja.” Ütlen mina ja viskan klaasi kraanikaussi. Pläru
isu hakkab minust välja lööma ja kui ma kohe seda ei saa, siis varsti väänlen ma
põrandal. Krampides.
”Ohh, ära ole nii kuri nüüd!” hüüab Lissu ning tuleb ja kallistab mind. Ma
kallistan teda vastu. Loodan, et ta ei tunne midagi mu värisemisest.
”Palun, ära ole nii kuri koguaeg!” kordab ta.
”Ei, ei ole. Sa pead mulle midagi lubama.” Sõnan, kuigi tean, et ma ei julge
välja öelda, mida ta mulle lubama peab.
”Mida?” küsibki ema nüüd. Oijah, kas ma ikka julgen öelda? Ma tunnen kuidas mu
nägu punaseks läheb ning siis see üle huulte mul lipsabki:
”Vaata, et sa selle väärakaga ei magaks.”
”Ei! Ma ei tee seda! Sa ju tead, et meie suhe on juba ammu läbi!” hüüab Lissu
ning kaob siis oma tuppa. Okei.
Lähen metsa, lootuses Pete ja Oskarit näha. Raha on mul kaasas. Kohas, kus eile
alles olid istunud Pete ja Oskar pole täna kedagi. Õigemini kedagi, kes oleks
narkodiileri moodi. Seal rohu sees istub üks blond tüdruk. Ta nahk on jumestus
kreemist pruun nagu neegril. Tal on seljas helesinine miniseelik ja seljas valge
t-särk.
”Hey! Keda sa siit otsid?” hüüab ta mulle oma mesikeelega, nähes, et ma üsnagi
tema lähedal seisma olen jäänud. Ta on tüüpiline tsikk, „poisid on elu jee”
kleebib kõigile niikuinii ennast külge. Ei, mulle pole teda küll vaja.
”Heipss. Ma siin niisama hängin ringi.” Vastan talle lõpuks.
”Kui sa Oskarit ja Pete otsid, siis nad tulevad varsti, nad läksid uuele kaubale
järgi.” Sõnab ta ja libistab oma liigagi suurte kunstküüntega läbi juuste. Noogutan.
Lasub vaikus, mis kestab umbes viis minutit. Olen õnnelik, et ta mulle vähemalt
külge ei aja või midagi. Noh, ta pole küll kole, ei aga mul ei ole vaja kedagi,
kes mulle armastust vannub ja siis kohe mõne skinni juurde tõmbab.
”Muideks, minu nimi on Merli.” Ütleb tüdruk lõpuks ja lõhub vaikuse. Kahju. Kuhu
need Oskar ja Pete küll jäävad???
Noogutan: ”Jonathan.”
Tüdruk hakkab laginal naerma. Mida? Kargas äkki kuskilt nurga tagant kloun välja
või? Ei, ma ei mõista seda tüdrukut üldse. Võib-olla ma ei mõista mitte ühtegi
tüdrukut. Võib-olla ma mõistangi rohkem mehi. Tegelikult ma ei ole selles veel
selgusele jõudnud. Ja nüüd Merli takistab mu mõtisklemist öeldes:
”See kõlab nagu Jonnu noh!”
ahah. Tänks, ma ei vaja hüüdnime eksole?
”Noh, Jonnu on mu hamstri nimi.” Ütleb Merli veel tagatipuks.
Teen juba suu lahti, et öelda, et ta on siis nõme ja, et tõmmaku uttu, kuid
õnneks takistavad mind Oskar ja Pete, kes on oma narkojahilt tagasi.
”Hei tüübid! Tore teid taasnäha!” hüüab Pete ning viskab mulle paki pläru pudi
sülle. Mu käed hakkavad värisema.
Merli jookseb Oskarile kaela ning nad hakkavad amelema. Nõme. Ei tegelikult, kas
ikka on? Või olen ma kade? Ei tea, ma ei julge ega tahagi hetkel mõelda millelegi
muule, kui et kohe-kohe saan ma pläru tõmmata.
”Kas sa täna peole tuled?” küsib Pete mult ning hakkab ka pläru keeramisega tegelema.
”Ma ei tea midagi mingist peost.” Ütlen ning pistan pläru suhu ning panen põlema.
Mõnus! Heaa!
„Noh, sa võiksid tulla meiega kaasa ju!” hüüab Oskar lõpuks ta võtab Merli oma
käe kõrvale ning võtab kuskilt taskust süstlad välja.
„Mmm, okei.mmm” ütlen. Ma heidan murule pikali ning vaatan taevast, pläru suus.
Vot see on paradiis! Rohkemat pole mulle vajagi.
„Hahaa, plärust ikka orgasmi ei saaks!” irvitab Oskar. Mulle on see ükskõik, mina
ei saanud ka, lihtsalt liiga mõnus on siin lamada.
”Okei, tüübid lähme ostame peo jaoks joogid ära siis.” Ütleb Merli ning tõuseb
Oskari sülest üles. Ka teised ajavad ennast üles.
Osa 1.
On 5.juuni, kuid tunnistused on juba ammu käes. Kell on alles seitse hommikul,
kuid kuum päike paistab juba mulle pähe. Kõnnin mööda asfaldi ja tunnen, kuidas
päike mind vaikselt kuumutab, ta kiired tungivad justkui mu pusast läbi. Justkui
tahaks ta kiired mind oma embusesse haarata ning siis praadida. Võtan pusa
seljast ning viskan selle üle õla tolknema.
Sellest suvest tuleb vist täiesti tavaline ja tüütu suvi. Nagu nad kõik
eelmisedki…Ainult jubedam, sest nüüd on ka tööd hullemad. Greengrossi malevas oli
ju lihtne, seal olid kõik kohad rikkureid täis. Tööd seal ka õieti polnud, natuke
paberimajandust ning saidki oma kolmteist tonni kätte. Siin, Yellowhouse`s tuleb
rohkem pingutada. Siin on ainult maalapsed ja maatööd, ma vihkan neid, kuid mul
pole ka midagi paremat teha.
Olen jõudnud juba noortekeskuseni ning avan väikese hirmuga ukse, ma ei oska
ettegi kujutada, mis mind ees ootab. Sulgen ettevaatlikult ukse, ning näen, enda
ees laua taga natuke pontsakat juhatajat istuvat. Lükkan tuka silme eest ning
poetan: „Tere.” „Tere!” hõiskab juhataja ning naeratab. See naeratus ei julgusta
mind, põrnitsen nurka ruumis ning ootan, et juhataja ise rääkima hakkaks.
„Niisiis, mis on sinu nimi?” pärib ta lõpuks ning hakkab paberite kallal urgitsema.
„Way. Jonathan Way.” Ütlen ning tirin näppudega küüne ümbert nahka. Alguses on
see päris valus, kuid siis valu taandub ning tuleb veri. Lõpuks on küüne ümbrus
tuim ning veritsev. Pistan käed tasku.
„Väga tore!” hõiskab juhataja ning lõpetab paberites sorkimise, „Minu nimi on
Kadi.” Noogutan.
„Niisiis, mis tööd sa teha sooviksid?” pärib Kadi nüüd.
„Ma ei tea, paberimajandust saaks äkki?” proovin teha juurde ka pugejaliku
naeratuse, et vähegi paremat muljet jätta, kuid see, mis välja tuleb, ei sarnane
naeratusele.
”Ahhaaa,” ohkab juhataja Kadi ning lisab siis: „Aga arvesta sellega, et meil on
paberimajandust vähe ning kõik tahavad seda teha, ma soovitan sul veel paarile
kohale kandideerida. Mida sa veel oskad?” Jään mõttesse. Natukese aja pärast lisan:
”Ma tahaks teha tööd, mis ei vaja erilist füüsilist koormust.”
„Arvad sa?” pärib Kadi, „minuarust oleks sul just vaja midagi füüsilist, sa
tundud nii lodev olevat.” Lisab ta täiesti tõsiselt. Aitäh, kui ma tahaksin, et
keegi mu välimust kritiseeriks, siis ma pöörduksin oma tädi Paula juurde.
„On sul hommikuti varajase ärkamisega raskusi?” pärib Kadi nii järsult, et ma
võpatan.
”Ei tohiks olla.” Ütlen ning tunnen enda hääles veidi solvunud kõla. See
solvumine pole tahtlik, lihtsalt miski minus sunnib nii.
„Okei, nüüd ütle oma vanus ja telefoni number. Me võtame homme ühendust.” Lausub
Kadi ning võtab välja musta pastaka.
”Ma olen 16 ja mu telefoni number on 56493201.” Pomisen ning tõusen püsti.
”Kohtumiseni!” hüüab Kadi. Astun mitte midagi ütlemata välja.
Väljas on palju kergem olla kui seal sees. Mind ei ahista enam võlts naeratus.
Hakkan koju minema, kuid valin selleks metsa tee. Metsas kohtan kahte tüüpi. Nad
tunduvad täis olevat. „Hei! Tule siia!” hüüab üks. Lähengi. Mida mul ikka karta
on? Nad tunduvad minuvanused olevat.
„Pläru tahad? Ma võin keerata, täna hommikul sain.” Sõnab üks tüüpidest, tal on
kaelas kuldkett ning jalas nike tossud. Paljuütlev? Kui tossude ning ehete järgi
otsustada siis jah, kui aga otsustada ta näo järgi…siis tundub, nagu ta ei oleks
kunagi oma habet ajanud. Või oleks ta teinud seda nüri žiletiga. Ta lõug on
kärnas ning siin-seal on habemetüükad.
Noogutan, kes ei ütleks ära ühest mõnusast plärust peale sellist pinget?
”Mis su nimi on ja mis sa siit otsid?” küsib nüüd teine kutt. Tal on laiad
dressid ning tõeliselt lai särk seljas. Muidu on tüübil siilipea.
„Jonathan. Ma käisin panin ennast malevasse kirja. Kes te ise olete?” võtan pläru
näpu vahele ning tõmban seda mõnusa mahvi. Kergendav. Vägagi.
”Mina olen Pete ja tema on Oskar„ sõnab laiade dressidega tüüp. Noogutan. „Me
oleme kooli narkodiilerid, sul vedas, et värske kaup tuli, homme näiteks oleksid
sa pidanud selle eest juba maksma” sõnab Oskar. Naeratan ainult ning tõmban uue
mahvi, seejärel annan pläru Pete kätte.
”Okei, ma lähen nüüd. Loodan, et näen teid veel.” Sõnan ning hakkan minema.
”Muidugi! Me oleme ka malevas!” hüüab Oskar mulle järele.
Kodutee läheb palju kergemalt. Ma ei saanud küll piisavalt pläru, et luulusid
näha või lennata aga ometigi tunnen oma sammus kergust.
„Issakene! Mis nägu sul peas on!” hüüatab ema kui koju jõuan.
„Ära muretse.” Ütlen emale ning proovin oma tuppa kebida.
”Oota! Ega ometi samad probleemid, mis linnas?” pärib ema ning ma näen tema
silmist pisarat veeremas. Jaa, hädalda nüüd. Kas mitte sina, Lissu, ei olnud see,
kes karjus mu peale, viimasel veerandil, et sa ei taha mind enam kunagi näha? Sa
viskasid mu kodust välja…Otse tänavale…”Mida iganes. Pööran otsa ringi ning
marsin oma tuppa. Panen ukse enda järelt lukku.
kuid kuum päike paistab juba mulle pähe. Kõnnin mööda asfaldi ja tunnen, kuidas
päike mind vaikselt kuumutab, ta kiired tungivad justkui mu pusast läbi. Justkui
tahaks ta kiired mind oma embusesse haarata ning siis praadida. Võtan pusa
seljast ning viskan selle üle õla tolknema.
Sellest suvest tuleb vist täiesti tavaline ja tüütu suvi. Nagu nad kõik
eelmisedki…Ainult jubedam, sest nüüd on ka tööd hullemad. Greengrossi malevas oli
ju lihtne, seal olid kõik kohad rikkureid täis. Tööd seal ka õieti polnud, natuke
paberimajandust ning saidki oma kolmteist tonni kätte. Siin, Yellowhouse`s tuleb
rohkem pingutada. Siin on ainult maalapsed ja maatööd, ma vihkan neid, kuid mul
pole ka midagi paremat teha.
Olen jõudnud juba noortekeskuseni ning avan väikese hirmuga ukse, ma ei oska
ettegi kujutada, mis mind ees ootab. Sulgen ettevaatlikult ukse, ning näen, enda
ees laua taga natuke pontsakat juhatajat istuvat. Lükkan tuka silme eest ning
poetan: „Tere.” „Tere!” hõiskab juhataja ning naeratab. See naeratus ei julgusta
mind, põrnitsen nurka ruumis ning ootan, et juhataja ise rääkima hakkaks.
„Niisiis, mis on sinu nimi?” pärib ta lõpuks ning hakkab paberite kallal urgitsema.
„Way. Jonathan Way.” Ütlen ning tirin näppudega küüne ümbert nahka. Alguses on
see päris valus, kuid siis valu taandub ning tuleb veri. Lõpuks on küüne ümbrus
tuim ning veritsev. Pistan käed tasku.
„Väga tore!” hõiskab juhataja ning lõpetab paberites sorkimise, „Minu nimi on
Kadi.” Noogutan.
„Niisiis, mis tööd sa teha sooviksid?” pärib Kadi nüüd.
„Ma ei tea, paberimajandust saaks äkki?” proovin teha juurde ka pugejaliku
naeratuse, et vähegi paremat muljet jätta, kuid see, mis välja tuleb, ei sarnane
naeratusele.
”Ahhaaa,” ohkab juhataja Kadi ning lisab siis: „Aga arvesta sellega, et meil on
paberimajandust vähe ning kõik tahavad seda teha, ma soovitan sul veel paarile
kohale kandideerida. Mida sa veel oskad?” Jään mõttesse. Natukese aja pärast lisan:
”Ma tahaks teha tööd, mis ei vaja erilist füüsilist koormust.”
„Arvad sa?” pärib Kadi, „minuarust oleks sul just vaja midagi füüsilist, sa
tundud nii lodev olevat.” Lisab ta täiesti tõsiselt. Aitäh, kui ma tahaksin, et
keegi mu välimust kritiseeriks, siis ma pöörduksin oma tädi Paula juurde.
„On sul hommikuti varajase ärkamisega raskusi?” pärib Kadi nii järsult, et ma
võpatan.
”Ei tohiks olla.” Ütlen ning tunnen enda hääles veidi solvunud kõla. See
solvumine pole tahtlik, lihtsalt miski minus sunnib nii.
„Okei, nüüd ütle oma vanus ja telefoni number. Me võtame homme ühendust.” Lausub
Kadi ning võtab välja musta pastaka.
”Ma olen 16 ja mu telefoni number on 56493201.” Pomisen ning tõusen püsti.
”Kohtumiseni!” hüüab Kadi. Astun mitte midagi ütlemata välja.
Väljas on palju kergem olla kui seal sees. Mind ei ahista enam võlts naeratus.
Hakkan koju minema, kuid valin selleks metsa tee. Metsas kohtan kahte tüüpi. Nad
tunduvad täis olevat. „Hei! Tule siia!” hüüab üks. Lähengi. Mida mul ikka karta
on? Nad tunduvad minuvanused olevat.
„Pläru tahad? Ma võin keerata, täna hommikul sain.” Sõnab üks tüüpidest, tal on
kaelas kuldkett ning jalas nike tossud. Paljuütlev? Kui tossude ning ehete järgi
otsustada siis jah, kui aga otsustada ta näo järgi…siis tundub, nagu ta ei oleks
kunagi oma habet ajanud. Või oleks ta teinud seda nüri žiletiga. Ta lõug on
kärnas ning siin-seal on habemetüükad.
Noogutan, kes ei ütleks ära ühest mõnusast plärust peale sellist pinget?
”Mis su nimi on ja mis sa siit otsid?” küsib nüüd teine kutt. Tal on laiad
dressid ning tõeliselt lai särk seljas. Muidu on tüübil siilipea.
„Jonathan. Ma käisin panin ennast malevasse kirja. Kes te ise olete?” võtan pläru
näpu vahele ning tõmban seda mõnusa mahvi. Kergendav. Vägagi.
”Mina olen Pete ja tema on Oskar„ sõnab laiade dressidega tüüp. Noogutan. „Me
oleme kooli narkodiilerid, sul vedas, et värske kaup tuli, homme näiteks oleksid
sa pidanud selle eest juba maksma” sõnab Oskar. Naeratan ainult ning tõmban uue
mahvi, seejärel annan pläru Pete kätte.
”Okei, ma lähen nüüd. Loodan, et näen teid veel.” Sõnan ning hakkan minema.
”Muidugi! Me oleme ka malevas!” hüüab Oskar mulle järele.
Kodutee läheb palju kergemalt. Ma ei saanud küll piisavalt pläru, et luulusid
näha või lennata aga ometigi tunnen oma sammus kergust.
„Issakene! Mis nägu sul peas on!” hüüatab ema kui koju jõuan.
„Ära muretse.” Ütlen emale ning proovin oma tuppa kebida.
”Oota! Ega ometi samad probleemid, mis linnas?” pärib ema ning ma näen tema
silmist pisarat veeremas. Jaa, hädalda nüüd. Kas mitte sina, Lissu, ei olnud see,
kes karjus mu peale, viimasel veerandil, et sa ei taha mind enam kunagi näha? Sa
viskasid mu kodust välja…Otse tänavale…”Mida iganes. Pööran otsa ringi ning
marsin oma tuppa. Panen ukse enda järelt lukku.
Subscribe to:
Posts (Atom)