Osa 1.

On 5.juuni, kuid tunnistused on juba ammu käes. Kell on alles seitse hommikul,
kuid kuum päike paistab juba mulle pähe. Kõnnin mööda asfaldi ja tunnen, kuidas
päike mind vaikselt kuumutab, ta kiired tungivad justkui mu pusast läbi. Justkui
tahaks ta kiired mind oma embusesse haarata ning siis praadida. Võtan pusa
seljast ning viskan selle üle õla tolknema.
Sellest suvest tuleb vist täiesti tavaline ja tüütu suvi. Nagu nad kõik
eelmisedki…Ainult jubedam, sest nüüd on ka tööd hullemad. Greengrossi malevas oli
ju lihtne, seal olid kõik kohad rikkureid täis. Tööd seal ka õieti polnud, natuke
paberimajandust ning saidki oma kolmteist tonni kätte. Siin, Yellowhouse`s tuleb
rohkem pingutada. Siin on ainult maalapsed ja maatööd, ma vihkan neid, kuid mul
pole ka midagi paremat teha.
Olen jõudnud juba noortekeskuseni ning avan väikese hirmuga ukse, ma ei oska
ettegi kujutada, mis mind ees ootab. Sulgen ettevaatlikult ukse, ning näen, enda
ees laua taga natuke pontsakat juhatajat istuvat. Lükkan tuka silme eest ning
poetan: „Tere.” „Tere!” hõiskab juhataja ning naeratab. See naeratus ei julgusta
mind, põrnitsen nurka ruumis ning ootan, et juhataja ise rääkima hakkaks.
„Niisiis, mis on sinu nimi?” pärib ta lõpuks ning hakkab paberite kallal urgitsema.
„Way. Jonathan Way.” Ütlen ning tirin näppudega küüne ümbert nahka. Alguses on
see päris valus, kuid siis valu taandub ning tuleb veri. Lõpuks on küüne ümbrus
tuim ning veritsev. Pistan käed tasku.
„Väga tore!” hõiskab juhataja ning lõpetab paberites sorkimise, „Minu nimi on
Kadi.” Noogutan.
„Niisiis, mis tööd sa teha sooviksid?” pärib Kadi nüüd.
„Ma ei tea, paberimajandust saaks äkki?” proovin teha juurde ka pugejaliku
naeratuse, et vähegi paremat muljet jätta, kuid see, mis välja tuleb, ei sarnane
naeratusele.
”Ahhaaa,” ohkab juhataja Kadi ning lisab siis: „Aga arvesta sellega, et meil on
paberimajandust vähe ning kõik tahavad seda teha, ma soovitan sul veel paarile
kohale kandideerida. Mida sa veel oskad?” Jään mõttesse. Natukese aja pärast lisan:
”Ma tahaks teha tööd, mis ei vaja erilist füüsilist koormust.”
„Arvad sa?” pärib Kadi, „minuarust oleks sul just vaja midagi füüsilist, sa
tundud nii lodev olevat.” Lisab ta täiesti tõsiselt. Aitäh, kui ma tahaksin, et
keegi mu välimust kritiseeriks, siis ma pöörduksin oma tädi Paula juurde.
„On sul hommikuti varajase ärkamisega raskusi?” pärib Kadi nii järsult, et ma
võpatan.
”Ei tohiks olla.” Ütlen ning tunnen enda hääles veidi solvunud kõla. See
solvumine pole tahtlik, lihtsalt miski minus sunnib nii.
„Okei, nüüd ütle oma vanus ja telefoni number. Me võtame homme ühendust.” Lausub
Kadi ning võtab välja musta pastaka.
”Ma olen 16 ja mu telefoni number on 56493201.” Pomisen ning tõusen püsti.
”Kohtumiseni!” hüüab Kadi. Astun mitte midagi ütlemata välja.
Väljas on palju kergem olla kui seal sees. Mind ei ahista enam võlts naeratus.
Hakkan koju minema, kuid valin selleks metsa tee. Metsas kohtan kahte tüüpi. Nad
tunduvad täis olevat. „Hei! Tule siia!” hüüab üks. Lähengi. Mida mul ikka karta
on? Nad tunduvad minuvanused olevat.
„Pläru tahad? Ma võin keerata, täna hommikul sain.” Sõnab üks tüüpidest, tal on
kaelas kuldkett ning jalas nike tossud. Paljuütlev? Kui tossude ning ehete järgi
otsustada siis jah, kui aga otsustada ta näo järgi…siis tundub, nagu ta ei oleks
kunagi oma habet ajanud. Või oleks ta teinud seda nüri žiletiga. Ta lõug on
kärnas ning siin-seal on habemetüükad.
Noogutan, kes ei ütleks ära ühest mõnusast plärust peale sellist pinget?
”Mis su nimi on ja mis sa siit otsid?” küsib nüüd teine kutt. Tal on laiad
dressid ning tõeliselt lai särk seljas. Muidu on tüübil siilipea.
„Jonathan. Ma käisin panin ennast malevasse kirja. Kes te ise olete?” võtan pläru
näpu vahele ning tõmban seda mõnusa mahvi. Kergendav. Vägagi.
”Mina olen Pete ja tema on Oskar„ sõnab laiade dressidega tüüp. Noogutan. „Me
oleme kooli narkodiilerid, sul vedas, et värske kaup tuli, homme näiteks oleksid
sa pidanud selle eest juba maksma” sõnab Oskar. Naeratan ainult ning tõmban uue
mahvi, seejärel annan pläru Pete kätte.
”Okei, ma lähen nüüd. Loodan, et näen teid veel.” Sõnan ning hakkan minema.
”Muidugi! Me oleme ka malevas!” hüüab Oskar mulle järele.
Kodutee läheb palju kergemalt. Ma ei saanud küll piisavalt pläru, et luulusid
näha või lennata aga ometigi tunnen oma sammus kergust.
„Issakene! Mis nägu sul peas on!” hüüatab ema kui koju jõuan.
„Ära muretse.” Ütlen emale ning proovin oma tuppa kebida.
”Oota! Ega ometi samad probleemid, mis linnas?” pärib ema ning ma näen tema
silmist pisarat veeremas. Jaa, hädalda nüüd. Kas mitte sina, Lissu, ei olnud see,
kes karjus mu peale, viimasel veerandil, et sa ei taha mind enam kunagi näha? Sa
viskasid mu kodust välja…Otse tänavale…”Mida iganes. Pööran otsa ringi ning
marsin oma tuppa. Panen ukse enda järelt lukku.