Osa 11.

Okei, alguses tundus korter tänaval Horsehead täielik paradiis, kuid kui kohale jõudsime, märkasin, et see tänav küll eriti lahe polnud. Iga nurga peal passib mingi kole hevionu. Üks näitab isegi fakki meile.
Tunnen, kuidas Kristjan mulle lähemale tõmbub. Märkamatult aga ikkagi tõmbub.
"Kas sa kardad?" küsin rahulolematult.
"Mhh...millal me juba kohale jõuame?" ähmib Kristjan.
Ei oska talle vastata ning ei vastagi. Järsku märkamegi maja, mida pakkuda oli. Siseneme trepikotta.
Trepikojas käib ilge kusehais üle pea.
"Kus urkas me oleme?" küsib Kristjan ning teeb väga vingus nägu.
Ma ei jõua talle vastata, sest juba tulebki korteri omanik meile vastu.
"Tere poisid! Tulge üles!" see on üks hull särav tädi selles seltskonnas. On kohe näha, et tema siin ei ela. Ta on liiga erinev sellest keskonnast, mis siin on. Ta ei käi selle kusehaisu sisse.
Siseneme korterisse. Meid ootab ees täiesti ilus ja puhas korter. Sees lillelõhn,seintel tapeedid, pesumasin isegi olemas.
Jääme Kristjaniga kahekesi magamistuppa.
"See on nii ilus, ma tahan seda!" hüüab Kristjan ning tema sära on tagasi kohal.
"Vaata mis keskonnas see asub?! Kas sa neid hevimehi ei karda?" satun ärevusse. Korter muidugi sees on ilus.
"Kõigil on õigus elada, ei tohi lasta enda hirmudel ennast nii väga hirmutada," sõnab Kristjan ja teeb väga elutarka nägu.
Ma ei suuda vastupanna aga samas ma ei suuda ka siin elada. Siin, kus võib iga nurga peal peksa saada. Kas Kristjan sellest aru ei saa? Vaatan ta poole ja näen, et ta silmitseb erilise innuga vaipa, millel igast värvi lilled peal on.
Ta vist ei mõista veel tõelist elu.
Mu mõtisklusi segab korteriomanik, kes uuesti tuppa siseneb.
"Mis te kokku mõtlesite siis?" pärib ta.
"Me võtame selle!" hüüdis Kristjan ja kepsles vaiba peal nagu väike laps.
Mind alguses küll häiris see, et ta minuga ei arutanud üldse seda aga ma heldisin ta käitumise peale ja noogutasin vaikselt kaasa.
"Kuidas üüriga on ka?" pärisin siis.
Naine vaatas meid sõbralikult ja sõnas:
"Te tundute sõbralikud ja toredad poisid. Ometigi nii noored ka? Ja juba rutt kodust ära? Noh, teeksin teiega siis 4000 krooni kuus."
Mul vajus mõttes karp lahti, aga see oli ka nii ilusa elamise eest õiglane hind.
Kust ma küll kaheksa tonni välja võtan?
Lahkusime kahekesi korterist ja trepikojast. Olime jälle sellel jubedal tänaval. See on mu uus kodutänav.
"Tead, see tänav ei tundugi mu silmis enam nii jube!" hüüdis Kristjan.
Nojah, tema ju ei näinud seda hevikat, kes seal praegu vastu majaseina kusele hakkas...